Arved Breidaks: sport ja poliitika – teineteisele loodud

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Mõni asi püsib muutumatuna, pomisesin endamisi, kui ilmusid fotod Otepääl WRC ralli ettevalmistamist «inspekteerinud» peaminister Jüri Ratasest, kes sai kaardilugeja istmelt kruusateedega lähemalt tutvuda.

Poliitikud ja (tipp)sport on lahutamatud ja sõltuvad üksteisest nagu yin ja yang. Võimulolijate käes on riigi rahapaun, milleta tipptasemel sporti teha ei saa. Samas kuuluvad parajasti võidulainel olevatele sportlastele publiku ovatsioonid, millest osasaamist ihkab iga rahvaesindaja.

Lõuna-Eestis toimuva WRC ralli puhul saavad need huvid parimal võimalikul moel kokku. Ott Tänaku edu on teinud rallist Eestis ülipopulaarse spordiala, mille menu WRC võistlusega tõuseb veelgi. 2,5 miljonit eurot, mille valitsus ralli korraldamiseks eraldas, pole suures plaanis ränk summa, kuid kahtlemata soovivad poliitikud sellelt dividende võtta.

Sestap olemegi näinud piltidel kiivrist piiratud peaga peaministrit ning uudistes ralli eest võitlevat kultuuriministrit. Aga see on algus. Niipea kui hooldemeeskonnad laagri üles löövad, saame küllap näha poliitikute ekskursioone sinna, pressikonverentse ja postitusi poliitikute sotsiaalmeedia kontodel. Pole võimatu, et mõnele rahvaesindajale meenub, kuidas juba tema vanaonu rallit sõitis.

Rooma imperaator Nero võitis aastal 67 olümpiamängudel kõik kavas olnud võistlused.

Selles kõiges pole midagi uut. Otepää suusatamise MK-etappe nimetati Reformierakonna talvepäevadeks, sest võimul olnud oravapartei esindajad kippusid samale pildile suusasangaritega ning ajakirjanikud libastusid vahel, küsides poliitikult kommentaari, kuidas see parasjagu võidetud medalisse suhtub.

Tänapäeva naastes leiame tegevpoliitikud tihti spordialaliitude eesotsast, neil on kogukas esindus ka olümpiakomitee täitevkomitees.

Poliitika ja spordi tõmmet ei maksa kummalegi neist ette heita, see on orgaaniline. Samas on poliitika ja spordi eriline põimumine aset leidnud eelkõige väiksema demokraatiaastmega riikides, kus riigi eraldatud rahale peab järgnema ka tulemus. Iga hinna eest.

Spordi ja poliitika suhted on kui lakmuspaber, mis peegeldab liidrite arusaama riigist ja rahvast. Näiteks Rooma imperaator Nero võitis aastal 67 olümpiamängudel kõik kavas olnud võistlused, kaasa arvatud kümnehoburakendi võiduajamise, mille käigus ta kukkus ja pidi katkestama, kuid see ei takistanud kohtunikke teda võitjaks kuulutamast. Tänulik Nero kinkis kohtunikele 250 000 drahmi, mille tema järglane keiser Galba aga tagasi nõudis, andes meile õppetunni, kui muutlik võib olla riigi antud õnn.