Metsaõiguslased on puude eestkostjad
Juba üleilmsel metsapäeval, 21. märtsil pidi Tallinnas aset leidma suur meeleavaldus «Päästame Eesti metsad», mille eesmärk on nõuda riigikogult ja valitsuselt senise metsapoliitika muutmist. Vähemalt kahes Kagu-Eesti koolis olid õpilased-õpetajad juba seljad kokku löönud ning busski ära tellitud. Koroonaviirus lükkas meeleavalduse edasi, sellest sai hoopiski eile üheaegselt paljudes kohtades toimunud metsameeleavaldus.
Seadusi loovas riigikogus on juba pikemat aega ainult need erakonnad, kelle senine tegevus on põhjustanud meie kui loodusrahva seas palju mõistmatust ja frustratsiooni. Olgu siis tegu raiemahtude, Rail Balticu või kohitsetud jäätmeseaduse eelnõuga. Ka meedias laiutavad kestliku ühiskonna teemade asemel tihtipeale seltskondlik klatš, koroona- ja krimiuudised.
Ökoloogia – otsetõlkes «kodu õpetus» – kukub vaat et üle leheserva alla, sest seda ei osata siduda meie argiste askeldamiste, üllatuste ja kannatustega.
Atraktiivsete sündmuste kõrval on keeruline märgata päriselus toimuvaid äärmuslikke, aga pikaajalisi ja justkui seaduslikke suundumusi, nagu rohekoridoride läbiraiumine, mastaapsed raietööd kaitsealadel, asulate puhvermetsade hävitamine ja metsa inventeerimisandmete võltsimine. Keskkonnaühenduste avalik pöördumine looduskaitse eest vastutava, kuid looduskaitseseaduse suhtes ignorantse, keskkonnaministeeriumi asekantsleri töö kõrvalt RMK nõukogu juhtiva Marku Lambi vabastamiseks avalikkuse ette õieti ei jõudnudki.
Kõigest sellest hoolimata on ikka veel tuhandeid inimesi, kes kas oma kodukohas, üle-eestiliselt või lausa rahvusvaheliselt püüavad omavalitsuse, meedia või ministeeriumide tähelepanu juhtida ilmsetele keskkonnaprobleemidele. Protestide ja meeleavalduste taustaks on kümneid töötunde koordineerimise ja kooskõlastuste kallal. Iga kohtukaebuse taga on sadu töötunde määruste, lepingute, aktidega. Tihti tuleb humanitaaril sukelduda keeruliste arvutuste ja statistika maailma ning bioloogil juriidikasse. Tihti on tegemist ajaga võidu jooksmisega: lähenevad kaebuste esitamise tähtajad, ülikiirelt tuleb leida jurist, otsida rahastusvõimalusi.
Peale suure koormuse tuleb keskkonnakaitsjal langetada eraelus küllaltki raskeid otsuseid. Olen puutunud kokku mitme looduskaitsjaga, kes peavad hoolikalt oma sõnu valima, riskides töökoha kaotusega, sest nad töötavad riigiametis. Eriti hull on lugu siis, kui töökoht on seotud keskkonnaga: südamelähedastel teemadel on raske jääda neutraalseks. Kõige rohkem jaksu looduskaitsega tegelemiseks on 20–30ndates eluaastates inimestel, kellel sageli on pisikesed lapsed, käsil oma kodu rajamine ja/või huvitavad tööalased väljakutsed. Ühega neist suhtlesin alles äsja. Kuuldes kõigest, mis neil meeleavalduse ettevalmistustega seoses parasjagu käsil on, jõudsin talt ainult küsida, millal ta isikliku elu jaoks aega saab. «Sellega on lihtne,» kostis ta. «Seda ei ole.»
Tean omast kogemusest, kui suur õnnistus on looduse kaitsmine koos õigete kaaslastega. Sellistega, kes on julged ja usuvad muutustesse isegi siis, kui kohus selleks lootust ei jäta. Ja kui tähtis on iga inimene, kes uue idee ja tegutsemishooga kampa lööb. Tahaksin neid inimesi kutsuda loodus- ja metsaõiguslasteks. Nii nagu loomaõiguslased annavad enda eest seismise hääle kõnetutele loomadele, seisavad metsaõiguslased eelkõige taimeriigi suurimate isendite õiguste eest.
On avaldatud uurimusi ja tehtud saateid selle kohta, kuidas taimed omavahel infot jagavad: ohust teavitavad ja kahjurite vastu võitlevad. Puud on meist lihtsalt liiga erinevad, aga sellegipoolest on nende seltskonnas alati hea olla. Mets ja maastikud on lahutamatult seotud meie põliskultuuriga ning nende lausaline hävitamine ei tähenda sugugi ainult kasvavat hulka eksinud seenelisi ja marjulisi. Terve rahva pidepunktid on kadumas. Hiljutises intervjuus tõdes Kaido Kama, et isegi Tšiili olukord, kus kohalikud indiaanlased peavad suurt võitlust metsade üleraie vastu, on vaid murdosa Eestis toimuvast. «Ütlen ausalt: nii hullu pilti naljalt kuskil mujal maailmas näha pole võimalik,» lisas ta.
Eesti metsade jätkusuutlikust majandamisest ja sellest, et liigraiest taastumiseks tohiks lähikümnendil tegelikult raiuda plaanitust kolm korda vähem, on palju kirjutanud Rainer Kuuba. Samuti sellest, et metsade asemele rajatakse liiga palju monokultuurseid puuistandusi, mis ei hakkagi toimima ökosüsteemina. «Meil ei ole kuhugi kiiret, metsale on hea kasvada vanaks. Ootsipalu hiidmets enam kui 200-aastaste mändidega on täies elujõus, mitte maha mädanenud, nagu metsatöösturid hirmutavad.»
Kuuba viitab vestlustes sageli põhiseadusele, mille § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult; § 53 täiendab, et igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud.
Tõsi, jurist ja kohtunik Eerik Kergandberg on Sirbi artiklis «Mets kui põhiõigus?» kirjutanud, et keskkonda ei ole põhiõigusena meie põhiseadusse kirjutatud, ning viitab siinjuures põhiseaduse 10. paragrahvile. See annab loa luua uusi põhiõigusi, sealhulgas õiguse puhtale keskkonnale, mis üsnagi noore teemana on siiski juba paljude riikide põhiseaduses.
Ma kangesti loodan ja natuke juba ka näen, et tänu imelistele, sitketele ja selgepilgulistele loodusõiguslastele jõuab mets ja keskkond uuesti poliitikate ja meedia fookusesse ja see põhiõigus saab seaduseks.
Sügav kummardus teie ees, loodusõiguslased!