Uue ajastu arvamusliidrid

Jaan Rapp, tegevtoimetaja Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Taastatud Eesti Vabariigi algusaegadel käis ühiskonnas omalaadne võitlus meie vabaduse eest võidelnud radikaalsema maailmavaatega noorte ja alalhoidlikumate ühiskonnategelaste vahel. Viimastest oli märkimisväärne osa koondunud Rahvarinde ümber. Selles ringkonnas oli silmapaistev hulk teadlasi, kusjuures sõbralikult toimetasid kõrvuti humanitaarid, reaal- ja loodusteadlased.

Teadlased pole Eesti ühiskonnas olnud ilmselt kunagi nii kuuldavad-nähtavad kui laulva revolutsiooni ja noore vabariigi algusaegadel. Nende ridadest kasvas välja hulk riigijuhte ja ministreidki, nagu näiteks Edgar Savisaar, Marju Lauristin, Endel Lippmaa, Jaak Leimann... Seda loetelu võiks pikalt jätkata.

Peagi algas aga Eesti poliitika professionaliseerumine. Üha enam hakkas võimu juurde pürgima noori, kelle suur tähelend algaski poliitikas tegutsedes. Sageli tegutses selline noorpoliitik esmalt mõne partei või ministri tagatoas nõunikuna. Seal teenis ta erakonna juhtide silmis plusspunkte, mis tagasid soodsa asetuse valimisnimekirjas.

Mõnigi südamega iseseisvumise juures olnud mees või naine sai nooremalt põlvkonnalt külge halvustava punaprofessori tiitli. Oli palju solvumisi ja taandumisi. Mõneti oli selline põlvkondade vahetus ju paratamatu, aga paljusid asju saanuks teha või öelda kenamini, ilma et Eesti areng kannatanuks.

Hiljemgi on Eestis lainetena kõlanud arvamusi, et teadlasi ja praktikuid peaks poliitikas olema enam. Hea näide sellisest suundumusest on aastatel 1994–2001 tegutsenud Sinine Erakond, mis pürgis kultuuriintelligentsi esindama. Suurt läbilööki ei saavutatud. Järelikult polnud ühiskondlik tellimus piisav.

Viimastel kuudel on teadlased Eestis taas rohkem esile tõusnud. Seda koroonakriisiga seoses. Irja Lutsar, Andres Merits, Krista Fischer olid vahepeal meie meedias pea igapäevased külalised. Nagu ütles laupäevases Arteris viroloogiaprofessor Lutsar, on ta viimastel kuudel andnud umbes 200 intervjuud. Ja tundub, et ka valitsus kuulab vähemalt koroonaviirusega seoses teadlaste arvamust ning üldjuhul ka arvestab seda.

Nii peakski jääma. Normaalses ühiskonnas ei pea teadlane minema poliitikasse, et tema sõna arvestataks ning teaduse rahastus tagatud oleks. Teadlane peaks saama olla arvamusliider ka oma põhitöö kõrvalt, kuigi see on vahel ülimalt raske.