Oliver Loode: ärgem kartkem setosid

Oliver Loode. MTÜ Põlisrahvaste Arengu Keskuse tegevjuht. Foto: Erakogu

Seoses küsimusega säästva metsanduse sertifikaadi FSC põlisrahvaste põhimõtte kohaldumisest Eestis on puhkenud debatt selle üle, kas Eestis on põlisrahvaid, kes nad on ja mida nende riiklik tunnustamine põlisrahvana võiks kaasa tuua. Konsensusest oleme veel kaugel, palju on olnud möödarääkimisi ja isegi lollust.

Enne kui arutada, kes on Eesti põlisrahvad, peaks kokku leppima mõiste «põlisrahvas» tähenduses. Muidu läheb kogu arutelu rappa, nagu see juhtus FSC looga, kui metsandussektor bravuurikalt lahkus Eesti rahvusliku standardi koostamisest, väites et Eestis on põlisrahvas eestlased, ning ajades segi ka teisi põhimõisteid.

Eesti keeles on põlisrahvas tavapäraselt tähistanud mistahes põlist rahvast, kes on sajandeid või ka aastatuhandeid elanud oma territooriumil. Sellest seisukohast on eestlased tõepoolest põlisrahvas. Aga FSC kontekstis käib jutt põlisrahvastest rahvusvahelise õiguse mõistes, mis on midagi muud. Nimelt viimase poolsajandi arengu tulemusel on sõna «põlisrahvas» tõlkena ingliskeelsest indigenous people omandanud kitsama tähenduse.

Lihtsustatult on põlisrahvas selles tähenduses etniline rühm, kes määratleb end põlisrahvana, elab oma põlisel asualal, ei ole oma riigis dominantne, kuid kellel on kollektiivsed õigused, sealhulgas enesemääramisõigus. Siiski pole see õigus absoluutne – näiteks ei või seda kasutada riigipiiride nihutamiseks või koduriigist eraldumiseks. Põlisrahvaste õiguste keskne dokument on 2007. aastal vastu võetud ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon, mida toetab 150 riiki, nende seas Eesti.

Niisiis, kas Eestis on põlisrahvaid selle mõiste rahvusvahelises tähenduses? Kindlasti ei ole need eestlased, sest vaatamata meie põlisusele on meil õnn omada rahvusriiki, kus eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine on raiutud põhiseadusesse, kus oleme arvulises enamuses ja domineerime ka poliitika teostamisel. On hämmastav, et Eesti ühe juhtiva ekspordisektori esindajad ei mõista seda elementaarset tõsiasja.

Kuid kas Eestis on mitte-eestlastest põlisrahvaid? Lihtsat ja ühemõttelist vastust sellele küsimusele ei saa olema seni, kuni Eesti ühiskonnas pole tekkinud laiapõhjalist üksmeelt.

Enne kui arutada, kes on Eesti põlisrahvad, peaks kokku leppima põlisrahva mõiste tähenduses.

Minu seisukoht on, et kõigist Eesti etnilistest rühmadest vastavad põlisrahva tunnustele, kui võtta aluseks nn Martinez-Cobo kriteeriumid, kõige paremini setod, kusjuures see vastavus on suur. Siiski, praegu see ei ole peavoolu, sealhulgas Eesti riigi seisukoht. FSC metsamajandamise standardi töörühma esindaja Rainer Laigu palus 2018. aastal eksperdihinnangut Eesti põlisrahvaste küsimuses kolmelt asutuselt: kultuuriministeeriumilt, UNESCO Eesti rahvuslikult komisjonilt ja inimõiguste instituudilt. Kõik kolm vastasid nagu ühest suust, et Eestis pole põlisrahvaid, seejuures mainimata setosid poole sõnagagi. Just see viimane aspekt oli üllatav, sest tegelikult kõik vähegi informeeritud inimesed teavad, et Eesti põlisrahvaste küsimus taandub paljuski setode staatusele.

Mis on aga setodes sellist erilist, mida ei ole näiteks võrokestel, mulkidel või saarlastel, küsitakse tihti. Kõik nad on ju põlised omal maal, kõigil on ilusad rahvarõivad ja -laulud. Ka sellele küsimusele ei ole lihtsat vastust, aga üks oluline eristav tegur on enesemääratlus: seto liikumine on järjekindlalt määratlenud setosid rahvana. Seda kinnitavad seto kongressi kui setode esinduskogu vastavad otsused 2002. ja 2017. aastast, sealhulgas 12. seto kongressi 7. otsus põlisrahvana määratlemisest. Setod on seega valinud erineva tee näiteks võrokestest, kelle liidrid on võrokesi määratlenud eestlaste subetnosena. Nii üks kui teine lähenemine on omamoodi mõistlik, peegeldades vastava etnilise rühma ajalugu, tänapäeva, aga ka lootusi tulevikule. Mis aga kõige olulisem – need on vastavate rühmade endi määratlused.

Mida tooks endaga kaasa see, kui Eesti Vabariik setosid Eesti põlisrahvana tunnustab?

Setodel endil oleks põlisrahva staatusest kahtlemata võita. Loodetavasti suurendaks see nende kollektiivset võimalust otsustada Setomaa kui oma ajaloolise elupaiga looduskeskkonna kasutuse üle. Põlisrahvaste õiguste keskne põhimõte on vaba, eelnev ja informeeritud nõusolek (FPIC). Setode põlisrahva staatus raskendaks nendest teerullina ülesõitmise Setomaa metsade, veekogude ja loodusvarade kasutusel ning takistaks setode traditsioonilise elukeskkonna kergekäelist muutmist, näiteks mõne ettevõtte kiire kasumi teenimise eesmärgil. Kuid kas sedalaadi setode võimestamine pole laiemalt vaadates ka eesti rahva ja Eesti riigi huvides?

Mis on aga setodes sellist erilist, mida ei ole näiteks võrokestel, mulkidel või saarlastel, küsitakse tihti.

Setode tunnustamine põlisrahvana on ka võimalus Eesti diplomaatiale. Esiteks, see suurendaks Eesti Vabariigi rahvusvahelist usaldusväärsust inimõiguste, täpsemalt põlisrahvaste õiguste järgija ja eestkostjana. Praegu sarnaneb Eesti põlisrahvaste poliitika pigem Hiina Rahvavabariigi omaga – formaalselt toetab ÜRO deklaratsiooni, aga samas kinnitab, et Hiinas põlisrahvaid pole. Mõlemad riigid eiravad tõsiasja, et nende territooriumil elavad etnilised rühmad, kes on end määratlenud põlisrahvastena ja vastavad põlisrahvaste üldtunnustatud kriteeriumidele.

Enamgi veel, setodest kui Eesti ametlikult tunnustatud põlisrahvast võiks saada üks Eesti diplomaatia edulugusid. Erinevalt paljudest võitluslikumalt meelestatud maailma põlisrahvastest on setod välja töötanud märksa diplomaatilisema tee suhetes Eesti riigiga. Eesti setode lojaalsusest Eesti Vabariigile ei tohiks samuti kellelgi küsimusi tekkida, seda eriti pärast Vabadussõja monumendi avamist 20. juulil Värskas.

Mistahes geopoliitiliste, «Vene kaardi» või eestlaste killustamisega seotud tontide asemel näen ma siin ainulaadset võimalust Eestile näidata rahvusvahelisele üldsusele, kuidas suhted riigi ja põlisrahva vahel on võimalik üles ehitada vastastikuse lugupidamise ja üksteise õiguste austamisel. See ärgitaks teisigi maailma riike ja põlisrahvaid järgima Eesti ja setode eeskuju.

Setosid ja ka teisi end põlisrahvana määratlevaid rühmi, näiteks haanimehi ja maausulisi, ei maksa karta. Iga sellist nähtust saab analüüsida rahulikult, sõbraliku dialoogi vormis riigi ja vastavate etniliste rühmade vahel. Paindlikkust peavad üles näitama mõlemad pooled. Kui midagi aga karta, siis ideoloogilisi silmaklappe, mis takistavad suurema pildi nägemist ja kohanemist arenguga nii maailmas kui ka Eestis.