Sisukord
Lõuna-Eesti Postimees
Paberleht

Mati Määrits: kes lüpsab meie lehmad?

2 min lugemist
Mati Määrits FOTO: Kristjan Teedema

Võttes kõneks võõrtööjõu riiki lubamise või mittelubamise, siis ega meil kuigi palju valikuid olegi. Enne koroonat oli asi lihtne: Ukraina või mõne teise niinimetatud kolmanda riigi kodanik saabus Eestisse üheksaks kuuks, tegi oma töö ära ja sõitis mõneks ajaks kodumaale tagasi. Järgmisel aastal tuli tõenäoliselt jälle või siis asendas teda mõni kaasmaalane. Pandeemia aga lõi kõik kaardid korraga segi.

Valitsusele ei saa hoolitsust oma rahva tervise eest pahaks panna – see ongi tema kohustus. Samas paljud teised Euroopa riigid, sealhulgas eriti rangeid kaitsemeetmeid kasutav Soome, siiski leidsid võimaluse hooajatöölised sisse lubada. Meil jõudis suur osa tänavusest maasikasaagist hukka minna ning alles pärast seda tuli lennukitäis abikäsi kohale – küll mitte maasikaid päästma, vaid lehmi lüpsma või traktorirooli keerama.

Vähemalt nii kaua, kui pole leitud piisavalt stiimuleid või siis häda sundi oma inimeste maale asumiseks, ei saa ukrainlasteta ilmselgelt hakkama.

Kui maasikakasvatajad teaksid, et võõrtööjõuga edaspidi enam arvestada ei saa, on neil võimalik vähem taimi maha panna, panustada mõnele vähem töömahukale põllukultuurile või siis maksta kohalikele korjajatele vähemalt poole rohkem, et nad ikkagi tuleksid vagude vahele küürutama. Laupäeval Räpina valla külade esindajatega kohtunud riigikogulane Anti Poolamets väitis, et tema kodukandis Virumaal maksab ettevõtja korjajatele 50 sendi asemel euro kilost, mistõttu tööjõuga muret pole.

Kui turult on võimalik osta ka Poola või Hispaania maasikat, siis lehmi lüpsmata jätta ei saa. Nii mõnegi ministri usk, et küll kohalikud töötud ukrainlastest tühjaks jäänud kohad täidavad, ei ole paraku täitunud.

Ega meil rohkem suuri valikuid olegi, kui minna vabaturumajanduse teed või siis suunata põllumajandusvaldkonda senisest märksa jõulisemalt tegudega, sealhulgas raha eraldamisega. Esimesel juhul ei suuda me ennast mõne aja pärast tõenäoliselt enam põhitoiduainetega varustada.

Ja siingi ei pääse me mööda otsustuskohast, mida ikkagi ette võtta võõrtööjõuga. Vähemalt nii kaua, kui pole leitud piisavalt stiimuleid või siis häda sundi oma inimeste maale asumiseks, ei saa ukrainlasteta ilmselgelt hakkama. Seda on aga vaja riiklikult tunnistada ning aidata ettevõtjaid kas või sellega, et võtta kontroll riiki saabujate, sealhulgas nende karantiinis püsimise üle kindlalt enda kätesse. Ega meil ju muud võimalust ole, kui õppida koroonaga elama.

Seotud lood
24.08.2020 28.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto