Urmas Kalla seab kokku võrokeelsete vanasõnade raamatut

Urmas Kalla on võru keele ja kultuuri üks parimaid tundjaid ja pühendunumaid hoidjaid. Foto: Arvo Meeks

Suurema osa oma elust nüüdses Põlva maakonnas Peipsi-äärses Mehikoormas elanud Urmas Kalla (50) on end pühendanud võro keele hoidmisele. Teda võib näha-kuulda rahvakultuuriüritustel regilaulu eest laulmas, peamiselt tema õlgadel on olnud rahvamuusikatöötluste festivali Mooste Elohelü kohustusliku laulu leidmine. Viimase aja üks suuremaid ettevõtmisi on olnud võrokeelsete vanasõnade kogumiku kokkuseadmine.

Kalla on Tartu ülikooli lõpetanud bioloogina ning on kuue samba vahel õppinud ka filosoofiat. Vastates küsimusele, millest sai alguse tõsisem huvi keeleteaduse vastu, tõdes ta, et sageli mõeldakse algpõhjus endale alles tagantjärele välja.

«Räpina kooli lõpetamise päeval kõnetasin oma klassi õpilasi võro keeles. Miks ma just sel päeval nõnda tegin, annab aimu aastanumber 1988 ehk siis ärkamise aeg. Ühtlasi tundsin, et kirjakeelega võõrdun kodusest keskkonnast. See kätte õpitud «raamatukeel» paistis mulle äkki nagu ummiktee ja tahtsin minna tagasi,» rääkis ta.