Maarius Suviste: jälle algab kõik

Maarius Suviste  Foto: Arvo Meeks

Iga õppeaasta algus on eriline. Kuid tänavu on see eriti eriline. Ning miski ei viita praegu sellele, et lähitulevikus oleks see teisiti.

Osa koole alustab õppeaastat tavapärases rütmis ja kontaktõppega, aga on ka koole, mis alustavad hiljem või osaliselt kooliskäiguga ja osaliselt kodus õppimisega. Või on juba ette planeeritud mõni distantsõppe periood lähiajaks.

Kui vaadata ja kuulata uudiseid, kuidas üks või teine kool õppeaastale vastu läheb, joonistub selgelt välja, et haridus- ja teadusministeerium on kevadisest puhangust miskit ikka õppinud ka.

Piltlikult öeldes desinfitseerib ministeerium oma käed. Ja laseb igal koolil, omavalitsusel ise otsustada, kuidas koolielu välja nägema hakkab. Et ei oleks üht suurt üleriigilist (üle)reguleerimist, vaid otsustataks kohapeal ise.

Sest tõesti, miks peab nii olema, et viirusevabas piirkonnas ei tohiks lapsed kooli tulla ja õpetajaga silmast silma suhelda ning koolipingis tarkusi saada. Kui üks või teine piirkond on praegu punane latern, siis seal olgugi teised reeglid, ka kooliga seoses.

Iseasi, kuidas see teadmistele, nende omandamisele ja hilisematele oskustele mõjub. Lüngad võivad ju siin ja seal jääda, kui osa lapsi on koolis, aga teised osaliselt või täielikult distantsõppel või nagu nüüd öeldakse: hübriidõppel. Ja me ju ei tea, millise jälje on jätnud kevadine distantsõpe.

Piltlikult öeldes desinfitseerib ministeerium oma käed.

Tänases lehes ütleb pikaaegne suurte kogemustega Valgamaa õpetaja Pilve Kängsepp, et läinudkevadine distantsõpe ei meeldinud talle ega õpilastele. Sest silmast silma kontakte ei olnud ja lastel oli suur suhtlemisvaegus. Lisaks kulub uue kooliaasta algul omajagu aega sellele, et kevadel õpitut korrata ja teadmisi kinnistada. Sest ega seda saanud ju kontrollida, kas õpilane tegi ise koolitööd ära või keegi teine või kui palju vanem aitas. Tõenäoliselt eriti just algklasside puhul.

Võib vast julgelt välja öelda, et tavapärast koolialgust, aga ka lasteaiaalgust ootavad ja loodavad kõik. Ning samuti tavapärast rütmi selles, mis hakkab saama pärast algust, õppeaasta keskel ja õppeaasta lõpus.

«Laste rõõm ning sära ja et nad kooli tulevad – see on kõige suurem tänu,» ütleb tänases lehes Pilve Kängsepp, kes on pool sajandit pidanud õpetajaametit.

Ei taha ära sõnuda, aga valmis tuleb olla vähemalt sada üks protsenti. Ka selleks, et kui täna käib laps koolis või lasteaias, siis juba homme võib kõik olla teisiti. Nagu läinud kevadel.