Jaanika Käst: viiruse viis õppetundi

Jaanika Käst Foto: Timo Arbeiter

Ükski valdkond ei ole kaitstud segipaiskavate muutuste eest. Koroonakriisi puhkedes ei olnud ega ole võimalust tagasi tõmbuda, mugavustsooni varjuda ja oodata, kuni koleviirus üle läheb. Kõik koolijuhid olid võrdsel stardijoonel olukorras, kus senised oskused ja võimed osutusid ebaefektiivseks ning tavapärane töökorraldus võimatuks.

Valga Jaanikese koolis ja Urvaste koolis õpib kokku 70 õpilast põhikooli riikliku lihtsustatud õppekava alusel lihtsustatud, toimetuleku või hooldusõppe tasemel. Nimetatud tasemed seavad distantsõppele väga selged piirid ja võimalused.

Pidasin mõnda aega koroonakroonikat. Nüüd on seda hea lugeda ja tõdeda, et kogu see aeg oligi üks suur kogemus.

27. veebruaril käisin Tartu ülikooli kliinikumis ja soovisin sealsest apteegist osta viis maski ja desovahendit kätele. Sain esmalt mind teenindanud apteekri pahameele osaliseks. Veelgi enam, meessoost apteeker, kes teist klienti teenindas, pahandas minuga samuti, et miks, proua, teile neid küll vaja on. Mõistsin, et olukord Eestis on halb ja läheb halvemaks. Ma ei saanud soovitud kaupa osta. Samal päeval sain koolipidajalt ehk haridus- ja teadusministeeriumilt esimese kirja terviseameti soovitustega. Seal viidati põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvile, mis käsitleb hädaolukorra lahendamist koolis. Anti teada, et olukord ei nõua veel erakorralisi meetmeid.

28. veebruaril tuli koolipidajalt kiri kätepesu dosaatorite, desovahendite ja muu seesuguse kohta. Õnneks oldi meie koolides juba ammugi harjutud elektroonilistest kätepesudosaatoritest tuleva vahendiga käsi desinfitseerima, lisasime juhendid vajalikesse kohtadesse. 6. märtsil kirjutas koolipidaja taas ja palus rahulikult mõelda, kuidas korraldada kodune õpe just HEV-õpilastele (hariduslike erivajadustega õpilastele).

Mõistsin, et olukord Eestis on halb ja läheb halvemaks. Ma ei saanud soovitud kaupu osta.

9. märtsil toimusid koolides nõupidamised koduõppe korraldamise üle, määrasin 13. märtsi kuupäevaks, mil peavad valmis olema õpimapid õpilastele. Sel päeval suhtlesin haridus- ja teadusministeeriumi asekantsleri Robert Lippiniga. Avaldasin arvamust, et HEV-koolid tuleb samuti sulgeda, saatsin ka e-kirja koolipidajale koolide sulgemiseks. Mõne tunni pärast saatis ministeerium HEV-koolide kohta täpsustused. seejärel teatasin mõlema kooli töötajatele õppetöö ümberkorraldamisest.

Mõlemas koolis läksid õpilased sel päeval koju õpimappidega, kus vajalikud telefoninumbrid ja tegevust kaheks nädalaks. Puudujad said õpimapid posti teel. Klassijuhatajad said kohustuse vähemalt kaks korda nädalas suhelda kodudega. Leppisime kokku, mida suhtluses tähele paneme, millele reageerime, õppejuhid said ülesande teha igast distantsõppenädalast kokkuvõte. Igat nädalakokkuvõtet tagasisidestasin omakorda koolimeeskondadele.

Näide: «Olen tutvunud 4. nädala kokkuvõttega, tänan klassijuhatajaid, õppejuhti ja õpetajaid. On ikka hea tunne, kui vanem küsib: «Õpetaja, kuidas Sinul läheb?» Väga vahva, et õpilased ise e-kohtumise korraldavad ja laulu laulavad, õpilane Ruslan helistab huvijuhile ja tunneb huvi, üks õpilane loeb juba mitmendat raamatut. Kõik teevad kodutöid, pusitakse ka õpetaja Vadimi saadetud tantsusammude kallal. On osutunud vajalikuks, et psühholoog nõustaks üht ema. Kuna distantsõpe kulgeb ladusalt, siis soovin vaid jätkuvat jaksu.»

Toon ära ka sissekande oma koroonakroonikast 14. aprillist.

Töö kolleegide, partnerite ja õpilastega käib distantsilt ja on kestnud neli nädalat. Paneb proovile. Tohutu enesejuhtimise kool. Võimalik.

Vääritimõistmisi on raskem tuvastada ning keerulisem korrigeerida. Oluline on igaühe panus, täpsus, heatahtlikkus, kiire tagasiside, kaasa mõtlemine, ebakõlale osutamine.

Suhtlemine telefoni või Zoomi vahendusel võtab rohkem energiat ja on vähema tagasisidega. Kaks Zoomi kogumeeskonna koosolekut järjest on ülejõukäiv. Planeerimise küsimus.

Iga suhtlemisvõimalus on samas võimalus tunnustada ja tunnustatud saada. Oma inimesi näha ja tunnetada. See on hea. Toeta sõnaga ja võimaluse korral teoga.

Iga ebaõnnestunud suhtlus demotiveerib ja viib tegevusi vales suunas. Püüan olla väga kohal ja mõtestada tegevused. Puhkan. Kui olen eksinud, palun vabandust.

Sõnade jõud on topeltsuur ja saame ise oma suhtlusoskust arendades luua tõhusama töömiljöö nii endale kui ka kolleegidele ja partneritele. Vahel on see isegi naljakas, kuidas info moondub või sõna mõjub, naer on terviseks. Ja hoopis hull, kui sellest midagi halba sünnib! Seega igasugune muda ja üleliigne tuleb tähelepanuta jätta, seda ei tohi tekkidagi. Tähtaegadest kinni pidamine, tegevusest teada andmine, oma töölõigu väga hästi haldamine jms on olulisem kui kunagi varem.»

Charles Darwini kuulus lause ei kehti mitte ainult looduse, vaid ka organisatsiooni juhtimise kohta: «Ellu ei jää mitte teistest tugevamad ega ka mitte kõige targemad, vaid hoopis need, kes suudavad kõige paremini toime tulla muutustega.»

Kogemus ehk õppetund number üks ongi, et kohanemine on võti. Kes suudab muutuvate oludega kiiresti kohaneda ja haarata kinni tänu kriisile avanenud võimalustest, suudab üllatada nii ennast kui kolleege. Kohanemise puhul on kõige olulisem mõista pidevat vajadust mõõdukate muudatuste järele.

Kuna juhin ka kakskeelset kooli, siis juba 13. märtsi õhtuks sai selgeks, et ajal, mil riigis on eriolukord, peab info olema ka vene keeles kättesaadav. Korraldasin tõlkimise, see on kogemus number 2.

Kodu ja kooli koostöö tegi lausa hüppe edasi ja seda lisaväärtusega: me kõik oleme üksteist rohkem tundma õppinud.

Nüüd oli vaja väga selget plaani, mida saavutada tahame, kuidas seda teha, mis on õpilaste ja vanemate vajadused. Plaan võib luhta minna ja kui sul pole plaanigi, läheb kõik luhta. Meie plaan töötas, see oli kogemus number 3.

Selgusid arvutiõpetuse kui aine õpetamise vajalikud rõhuasetused ja senised kitsaskohad, sai selgeks, et tuleb säilitada ja arendada distantsõppe suutlikkust nüüd ja edaspidi, see oli kogemus number 4.

Kriis soosib suuremat koostööd, koolimeeskonnad osalesid peaaegu 100-protsendiliselt iganädalastel Zoomi koosolekutel. Kõik kuulasid, said sõna, tahtsid olla infoväljas, hoolida ja aidata. Kodu ja kooli koostöö tegi lausa hüppe edasi ja seda lisaväärtusega: me kõik oleme üksteist rohkem tundma õppinud. Tajume paremini kui kunagi varem, kui väga üksteisest sõltume, see oli kogemus number 5.

Viiruskriis peatas elu ja ärid, elu peab aga käima ja ärid õitsema. Emad ja isad peavad saama töötada, lapsed õppida. Suhtlesime distantsõppe ajal iga nädal iga lapse ja perega, teame, et meie lapsed ei jõua kooli pääsemist ära oodata.

«Tavapärane koolikorraldus on oluline ka vaimse tervise, sotsiaalsete riskide ning vajaliku huvitegevuse tõttu,» on haridus- ja teadusminister öelnud. Toetan tema arvamust.