Ene-Mall Vernik-Tuubel: Distantsõpe igale koolilapsele ei sobi

Ene-Mall Vernik-Tuubel Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Mitme kandi pealt koolielu näinud koolielu asjatundja tõdeb, et kui enamik Eesti lapsi saab distantsõppega hästi hakkama, siis palju on ka neid, kellel on enesejuhitud õppimisega toimetulekul suuri raskusi.

Eesti Haridusfoorumil õnnestus Eesti koolide kaugõppekogemus kinni püüda viimasel koroonanädalal, 12.–18. mail veebiküsitlusena tehtud uuringuga. Õpetajad, vanemad ja õppijad täitsid küsimustiku, mis sisaldas küsimusi oma rollidega toimetuleku, õppija enesejuhtimise kogemuse ja abivajaduste, positiivsete ja negatiivsete õppetundide ning tehnoloogiliste vahendite kasutamise kohta.

Küsimustikule vastas 686 õppijat, 515 lapsevanemat ja 338 õpetajat. Uuringu kokkuvõtte leiab asjast huvitatu Eesti Haridusfoorumi kodulehelt. Seda uuringut käesoleva artikli kirjutamisel kasutasingi.

Õpetajate hinnangud õpilaste enesejuhitud õppimisele distantsõppe ajal on suhteliselt kõrged. Nende hinnangul tuli 35 protsenti õpilastest distantsõppega toime väga hästi või hästi: noored kohanesid kiiresti, kuigi alguses oli raske; osa vajas lisasuunamist, lisajuhendamist, detailsemaid selgitusi. Hätta jäid need, kel ka tavaõppes oli raskusi ülesannete iseseisva lahendamise ja enesejuhtimisega. Ilmnes ka mõningast motivatsioonipuudust: kui oli vaja pingutada, kiputi käega lööma. Neid vajakajäämisi suutsid õpilased siiski ületada ja õpingutega hästi toime tulla.

Sellel osal õpilastest oli õpetajate hinnangul kindlalt positiivne hoiak distantsõppe suhtes. Kui siia lisada ka need, kes tulid õpingutega hästi toime selliselt, et oskasid küsida ja ära kasutada vanemate ja õpetajate abi, on heade enesejuhtimisoskustega õpilasi õpetajate hinnangul lausa 59 protsenti. Nende õpitulemused olid sageli paremad kui tavaõppes. Nad eelistavadki kaugõpet tavaõppele, ütlevad võitvat endale sellega vaba aega kuni seitse tundi nädalas. Seda aega kasutavad nad näiteks huvitegevuseks, lisalugemiseks, kultuuriüritustel käimiseks. Õpetajate hinnang nii nende õpilaste valmisolekutele e-õppeks ja oskustele kaugõppes toime tulla kui ka distantsõppe õnnestumisele on optimistlik.

Distantsõppes sai vanemast sageli ka aineõpetaja, mis kindlasti ei pea olema lapsevanema roll.

Muidugi on mündil ka teine pool: 40 protsendil meie õpilastest on õpetajate hinnangul enesejuhitud õppimisega tõsiseid probleeme. Neil on raskusi õppimise eesmärkide mõtestamisel, nad ei suuda kavandada neile antud aega ega kinni pidada õpetajate ja/või vanemate ette antud ajakavast, nad ei oska hinnata, kuivõrd nende õpiülesanded on täidetud ja mis neil veel nii-öelda võlas.

Sellistel noortel on lootust õpiülesannetega toime tulla vaid vanemate või õpetajate tõsiste lisapingutuste toel ja sageli vaid siis, kui ülesandeid on lihtsustatud või vähemaks võetud. Neil on tõsiseid puudujääke funktsionaalses lugemisoskuses. Iseloomulik on, et nad ei oska pingutada seal, kus pingutada on tarvis, ega võtta aega puhkepausideks ja kasutada neid nii, et nad tõepoolest ka puhkaksid. Osa neist ei saanud olukorrast aru – distants­õpe tundus neile lihtsalt koolivaheajana. ​​

Ilmnes ka õpitud abitust: õpilased ootasid, et õpetaja ja/või lapsevanem seletavad neile eesmärke, kavandavad nende õppetööd ja kontrollivad ülesannete täidetust – teevad paljuski seda, mida peaksid tegema nad ise.

​Kuigi ka selles rühmas oli õpilasi, kelle õppetöö oli tulemuslikum kui tavaõppe korral, liigituvad nad siiski õpilaste hulka, kelle enesejuhtimisoskused on kehvad ja kes ei ole distantsõppeks valmis. Gümnaasiumis tuli ette probleeme plagiaadi ja mahakirjutamisega. Zoomi tundides üritati õpetajale «kotti pähe tõmmata: logiti tundi sisse, kaamera ja mikrofon välja ja lasti jalga». Küpse isiksuse käitumine – mida gümnaasiumiõpilaselt juba ootaks – see küll pole.

Vanemate hinnang oma laste toimetulekule ei erine kuigi palju õpetajate hinnangutest. Nende hinnangutes läheb raskuspunkt aga hoopis olulisema teema juurde: milline peaks olema kooli ja kodu rollijaotus sellises õppevormis, nagu koroona meile peale surus.

Distantsõpe kujundas päevapealt ümber kodu ja kooli suhted, lõhkus seniseid barjääre ja tõi esile koostöö olulisuse. Vanematel tuli kiiresti kohaneda oma uue, senisest kaalukama rolliga õppeprotsessis. Kool on ikka vaikimisi lootnud, et vanemad astuvad ka õpetajarolli ehk kus vaja, seal tulevad nad lapsele aine omandamisel appi. Ka tavaolukorras on olnud õpilasi, kes on õpingutega toime tulnud vaid vanemate enesealgatusliku koduse õpiabi toel. ​Praeguses küsitluses tunnistasid nii õpetajad, vanemad kui ka õpilased, et kodu abita oleks paljude õppurite tulemused olnud märgatavalt halvemad.

40 protsendil meie õpilastest on õpetajate hinnangul enesejuhitud õppimisega tõsiseid probleeme.

Distantsõppes sai vanemast sageli ka aineõpetaja, mis kindlasti ei pea olema lapsevanema roll. Kooli ja kodu, õpetaja ja lapsevanema rollijaotus on üks pakilisemaid teemasid, mis distantsõppe kontekstis tuleb lahti mõtestada, eriti veel olukorras, kus uute võimalike haiguspuhangute pealesunnitud kaugõpe ei pruugi üldse mägede taga olla. Eesti Haridusfoorumi uuring avab meile lastevanemate hoiakuid nii tava- kui ka kaugõppe suhtes ning toob esile õpetajate tüübid, lähtudes vanemate valmisolekust teha kooliga koostööd. Loodetavasti aitab see info oskuslikul kasutamisel kooli ja kodu suhete korraldamisel konstruktiivne olla.

Õpilaste vastused küsimustikule lubavad esile tõsta neli õpilaste enesejuhtimise tüüpi: iseseisvalt eesmärke püstitav loominguline enesejuhtimine; etteantud eesmärke ja reegleid järgiv teatud raamides edukas enesejuhtimine; välist tuge vajav väljakujunemata enesejuhtimine; puuduv, pärsitud enesejuhtimine, negativistlik, alatähtsustav suhtumine õppimisse – need on suguluses õpetajate hinnangutega õpilaste enesejuhtimisoskustele. Õppemetoodilise töö edasisel kavandamisel tuleb õpilaste erineva enesejuhtimisoskusega arvestada.

Uuringus toodud soovituste pikast loetelust toon siinkohal ära ühe vanema ettepanekus väljaöeldu: «Lõpetuseks soovin öelda, et koolisüsteem ei saa ega tohi minna tagasi vanadesse rööbastesse. Oleme oma perega arvamusel, et mingis vormis peab e-õpe jätkuma. Viiepäevane füüsiline koolinädal koolimajas ei ole enam OK.»

Koolid on esimesed ristsed e-õppe laiaulatuslikul kasutamisel saanud, praegu nad üldistavad kogemusi ning kavandavad uusi jõukohaseid samme. Ministeeriumilt ja teistelt otsustajatelt ning võimumeestelt ootab õpetajaskond uue koolitüübi detailset kirjeldust ning selle rakendamise tingimusi.