Sisukord
Lõuna-Eesti Postimees
Paberleht

Kunstnik rõõmustas filmi- ja teletegijaid kuldse peegliga

3 min lugemist
  • Sa ei saa tänases ühiskonnas olla lihtsalt boheemlaslik kunstnik.
  • Igaüks võib talle vastu vaatavast pildist näha just seda, mida tema näeb.
Tunne tulla üle õue tööle on võrratu, leiab klaasikunstnik Eeva Käsper. FOTO: Mati Määrits

Pea kolme aasta eest Tallinnast Põlvamaale kolinud klaasikunstnik Eeva Käsper usub, et Eesti filmi- ja teleauhinnad (EFTA) eile vastu võtnud loomeinimesed võivad häbenemata ennast peeglist imetleda. Naise tehtud on ka viimatised Põlvamaa ettevõtlusauhinnad.

Kuidas juhtus, et elate nüüd alaliselt Põlvamaal?

Kolisime maale, et palju mõnusamalt elada. Varem oli meil siin suvekodu. Elumaja ja kõrvalhooned olid juba enne olemas, aga stuudio on uus. Ehitajad alustasid 2. jaanuaril 2018 ning kolme-nelja kuu pärast oli valmis. Sama aasta juuni alguses kolisin oma Tallinna stuudiost siia.

Poeg lõpetas Põlva gümnaasiumi, tütred käivad Krootuse lasteaias. Abikaasa teeb kaug- ning mina lähitööd.

Tulla üle õue tööle on võrratu. Toimetad siin oma rütmis: oma tuba, oma luba.

Kas telefoni jätate elumajja, et keegi ei segaks?

Võtan siiski kaasa, sest tööalaseid kõnesid tuleb ka ette. Sa ei saa tänases ühiskonnas olla lihtsalt boheemlaslik kunstnik, vaid oled mikroettevõtja, keda võib võrrelda üheksat ametit pidava Hunt Kriimsilmaga.

Kas olete elus ka mõnd muud ametit pidanud?

Olin Eesti Kunstiakadeemias aastaid klassikunsti õppejõud. Tartu Kunstikooli aga lõpetasin hoopis nahaerialal. Tallinnasse läksin seoses õpingutega kunstiakadeemias ning jäin sinna pärast lõpetamist ka tööle. Aga mingi hetk tundsin, et tahan pühenduda kunstniku ja disaineri tööle.

Kuidas sai teist filmi- ja teletegijate auhindade valmistaja?

EFTA auhinnagala sai alguse 2017. aastal ning juhuse tõttu paluti ka mul oma idee ja kavand sinna esitada. Mulle tundus see põneva väljakutsena. Pakkusin välja kuus varianti ja välja valiti mu suureks rõõmuks töö, mis mulle endale kõige sümpaatsem tundus.

Auhinnale panin nimeks «Peegeldus», sest see on ju peegeldus kellegi tööle. Kusjuures tunnustuse pälvinutel on täielik õigus ennast imetleda.

Kui palju teie tehtud EFTA-auhindu on omaniku leidnud?

Teist aastat antakse nii filmi- kui teletegijatele 15 auhinda. Algul võis olla vähem. Juurde on tulnud niinimetatud taustajõudude – heliloojad, operaatorid, stsenaristid ja toimetajad – esindajad, keda me võib-olla ei teagi, aga kes on üliolulised.

Kas kõik auhinnad on ühesugused?

Konkreetse isikuga ma taiest ei seo, sest hakkan tööd tegema enne, kui tean, kes selle saab. Auhinna üheks plussiks loen seda, et kuldsel peeglil on justkui antiikne, ajahambast kannatada saanud muster.

Kuivõrd sõltub auhinnalt avanev vaade valgusest?

Sellest see ei sõltu. Aga iga peegli muster on erinev, kuigi olen lõiganud neid suurest tahvlist. Mina peeglit ei töötle. Igaüks võib talle vastu vaatavast pildist näha just seda, mida tema näeb: maastikku või kuldseid õhtupilvi.

Millised on teie suhted klaasi­puhumisega?

Mina ei ole sellele spetsialiseerunud – küll töötan koostöös puhujaga. Olen igasuguseid klaasi tarbevorme disaininud. Eelmisel sügisel disainisin näiteks ühe sellise vaasi, kuhu vett sisse pannes põhja muster kordub.

Kaks aastat olen teinud ka Põlvamaa ettevõtlusauhindu. Lähtusin maakonna tunnuslausest «Põlvamaa rohelisem elu» ja võtsin sinna ühe lehemustri motiivi.

Kas teete ainult ainueksemplare või on midagi ka mass­tootmisse läinud?

Tootmiseks peaks tegema teistest materjalidest vormi.

Kes on teilt veel auhindu tellinud?

Olen teinud PÖFFi lühifilmide alafestivali auhinna, samuti Põhja-Eesti regionaalhaigla, Tallinna lillefestivali, muusikaakadeemia, Eesti parima jalgpalluri ning kaunima värava eest antud auhindu, LHV panga rändauhinna. Kaks aastat olen teinud ka Põlvamaa ettevõtlusauhindu. Lähtusin maakonna tunnuslausest «Põlvamaa rohelisem elu» ja võtsin sinna ühe lehemustri motiivi. Viimasel aastal võeti juurde ka kodanikuühiskonna tegijad, kes võtsid tunnustuse vastu Siidrikojas. Mul on väga hea meel, et minu tööd jõuavad sama kandi inimeste kodudesse, kus ise elan.

Missugune on olnud auhinnasaajate tagasiside?

Näiteks Tiina Mälberg, kes sai paar aastat tagasi auhinna filmirolli eest, oli küll ülimalt õnnelik ja kuulutas heas mõttes igal pool, kui kaunis see on. Samas suurem osa eestlastest ju ei tule ega võta kunstnikuga ühendust, et tagasisidet anda. Kõige tähtsam on ju ikkagi osaks saanud tunnustus, mitte taies. Auhinna saad hiljem kas või kapi peale panna.

Kas mõnes kodus võib olla juba mitu samasugust auhinda?

Mõni teleauhindade saaja võib olla kordunud. Head tegijad ju ikka korduvad. Ning selles valdkonnas on ju valdavalt tegemist meeskonnatööga.

Olete ka ise auhinnagaladel osalenud?

Esimesel aastal osalesin. Vaatasin siis südamevärinaga, kuidas tööd välja paistavad. Heameel oli näha, kuidas tunnustatud võtsid auhinnast tagant kinni ja said seda pea kohal viibutada ja ka iseennast peeglist imetleda. Sa ju näed ennast lausa kuldses säras! Peegeldus annab isegi jumet juurde. Mis on peegli olemus – see, mida ta peegeldab. Kui ta peegeldab musta seina, on ta must, kui aga prožektorit, siis särab kõiges oma hiilguses.

Kas on ette tulnud, et mõnel lavale kutsutul kukub auhind suurest ärevusest maha?

Laval pole seda juhtunud, aga üks auhind on minu juurde pärast purunemist ka tagasi jõudnud. Panin sellele uue esipaneeli ning kõik oli jälle hästi.

Kuidas talitada, kui auhinnale peaksid näpujäljed jääma?

Õhkad peale nagu igale klaasile ja võid kas tavalise salvräti või isegi varrukaga üle pühkida.

Kas muinasjutust tuntud ütlemisele «Peeglike, peeglike, kes on maailmas kõige kaunim?» ikka saab auhinnale sisse vaadates vastuse?

(Puhkeb naerma.) Sellist küsimust ei oodanudki. See, kes tunnustuse pälvib, ongi maailmas kauneim või siis vähemalt oma kategoorias parim.

Seotud lood
02.09.2020 07.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto