Sisukord
Lõuna-Eesti Postimees
Paberleht

Külaelu vedur tahtis saada kondiitriks või lauljaks

4 min lugemist
  • Ene Kaasi pühendunud tegevus Lüllemäel on tõstnud piirkonna inimeste elukvaliteeti.
  • Noorena tahtis Kaas saada hoopis kondiitriks.
  • Ene Kaas on tegelenud ka laulmisega.
Lüllemäe kultuurikeskuse juhataja Ene Kaas on majas käivitanud rahvaõpistu. Selle tegevus on olnud sedavõrd silmapaistev, et äsjasel Eesti Vabaharidusliidu üldkoosolekul pärjati naine aasta tegija tiitliga. FOTO: Marion Lehes

Äsjasel Eesti Vabaharidusliidu üldkoosolekul pärjati aasta tegija tiitliga Lüllemäe rahvaõpistu eestvedaja Ene Kaas. Ta on küla säde, kes hoolitseb, et õppida saaksid kõigis vanusegruppides inimesed ja et piirkonnas oleks palju häid üritusi.

Järgmisel aastal täitub Kaasil 30 aastat Lüllemäe kultuurikeskuse juhatajana. Selle aja jooksul on ta näinud väga palju vaeva maja praeguse ilme nimel.

Kaas asus praeguses Valga vallas asuva Lüllemäe kultuurikeskuse juhatajana ametisse 1991. aastal. Varemgi oli ta kaasa löönud kultuurimaja tegemistes nii lauldes kui ka tantsides. Sel ajal oli aga kultuurimaja tegemistes väike paus tekkinud ning vastsel juhatajal tuli taastada huviringitegevus. Esimesena kutsuti kokku kvartett, kellest edaspidi kasvas välja segaansambel Lüllemäe Lüürikud. Ka hoone oli lagunemas: oma aja olid ära elanud nii katus, põrandad kui ka aknad.

Hulljulge ettevõtmine

Kultuurimaja areng algas aastal 1993, kui Eestis hakkas levima vabahariduslik liikumine ning tekkisid esimesed vabahariduse koolituskeskused. Ka Valgas oli loodud avatud hariduse liidu rakuke, kuhu Kaas kuulus. Ühiselt külastati Rootsi rahvaülikooli ning hiljem käisid rootslased Lüllemäe kultuurimajas. «Kui meil toimus siin parasjagu koolitus, ütles tolleaegne Rootsi rahvaülikooli juht, et meil on nii palju ruumi: siia saaksime ka vabahariduse koolituskeskuse rajada. Mõtlesin, et miks mitte,» muheleb Kaas. Ta kutsus kokku mõned Lüllemäe elanikud, et ideed tutvustada. «Neile see meeldis ning 1995. aastal lõimegi MTÜ Lüllemäe Rahvaõpistu.»

Ene Kaas, Lüllemäe kultuurikeskuse juhataja

«Juhatuse liikmed panid oma vara panti: kes auto, kes maja, kes korteri. Mina aga võtsin õpistule laenu 1,2 miljonit krooni.»

Esialgne plaan oli keskuses mõni tuba korda teha. Seda sai ette võtta aga vaid projekti- ja fondide raha abil. «Saime raha, remontisime ühe toa, kus ka kogu edaspidine tegevus toimus,» meenutab ta. Selleks, et teisi tube renoveerida, pidi volikogu andma loa. Vallavolinikud olid aga pisut skeptilised. «Nad mõtlesid päris pikalt. Aga ütlesin, et oleks ju hea, kui see korda saaks.»

Kui volikogu oli nõusoleku andnud, taotles õpistu Maaelu Edendamise Sihtasutuselt laenu. Selleks oli aga tagatist vaja. «Juhatuse liikmed panid oma vara panti: kes auto, kes maja, kes korteri. Mina aga võtsin õpistule laenu 1,2 miljonit krooni,» räägib Kaas. «Olime nii kindlad, et meil kõik õnnestub ning olime kõik nii hoos sellega.» 1995.–2007. aastal kultuurimajas pidevalt ehitatigi.

Aastatega on kultuuritempel saanud täiesti uue näo ning huvitegevusest puudust ei tule. Majas saab õppida line-tantsu, peotantsu, portselanimaali, kalligraafiat ja kandlemängu ning seal tegutsevad näiteks naisrühm Karukell, segaansambel Lüllemäe Lüürikud ja tantsutrupp Meie Memmed. Tihti leiavad aset koolitused ja on üleval näitused. «Võiks öelda, et see on mu elutöö siin. Kui me tollel ajal poleks sellist otsust võtnud, poleks seda maja praegu siin,» tunnistab Kaas.

Tegus naine on sündinud, kasvanud ja koolis käinud Lüllemäel. Juba põhikoolis märkas klassijuhataja Ene võimeid, mis on tema praeguse töö juures hädavajalikud. «Põhikooli lõpus iseloomustas mu õpetaja mind inimesena, kellel on väga head organisatoorsed võimed.» Klassijuhataja oli talle ka suur eeskuju.

Pealinna pürgimine ei õnnestunud

Pärast põhikooli lõpetamist oli Enel suur soov õppida kondiitriks, kuna küpsetiste valmistamine oli ja on siiani tema suur kirg. Kondiitriks sai õppida Tallinnas ja kuna kool ei pakkunud elamispinda, võttis ta ühendust pealinnas elavate sugulastega. Vastuseid elamispinna kohta aga kohe ei saabunud, samas oli dokumentide esitamise tähtaeg peale pressimas ning Kaas otsustas minna hoopis Tihemetsa tehnikumi.

«Pidin mingi otsuse langetama. Minu klassist veel neli läksid Tihemetsa ning mõtlesime, et lähme siis koos,» nendib ta. «Pärast dokumentide vormistamist sõitis kauge sugulane meile külla selleks, et öelda, et saan neilt ikkagi elamispinna Tallinna õpingute ajaks.» Kuid valikut tal toona muuta enam ei õnnestunud.

Nüüd tunnistab Kaas, et ehk kondiitritöö polekski talle sobinud. «Kooliajal olin tuttava juures pagarikojas abiks ning mõtlesin, et ehk see väga tihe kuuma ahju juures olemine polegi mulle.» Süüa meeldib talle ikkagi väga teha.

Noor naine mõtles ka aiandusõpingutest. «Soovisin minna Räpina aianduskooli, kuna seal kasvatati viinamarju.» Praegu kasvatab ta neid kodus lisaks muudele taimedele ise.

Eeskujuks oli Helgi Sallo

Samuti on ta unistanud lauljaks saamisest. «Laulnud olen ma kogu elu,» märgib kultuurijuht. Väga südamelähedased on olnud Helgi Sallo laulud. «Laulsin noorena tema repertuaari nii, et mets kajas,» meenutab Kaas noorusaega. Naisel oli isegi oma bänd, kus tema kanda solisti roll. ansambel küll enam koos ei mängi, kuid vahetevahel kutsutakse teda laulma mõnele sünnipäevale.

Kui Kaas lõpetas Tihemetsa tehnikumi, asus ta tööle Karula sovhoosi, kus oli 11 aastat raamatupidaja-kassapidaja. «See oli minu töö ja pidin seda tegema. Kiskus aga ikka kultuuri poole.»

Pärast põhikooli lõpetamist oli Enel suur soov õppida kondiitriks, kuna küpsetiste valmistamine oli ja on siiani tema suur kirg.

Juba Karula sovhoosis oli ta aktiivne organiseerija. «Korraldasin väljasõite Vanemuise ja Ugala teatrisse ning lõikuspidusid.» Korraldatud koosviibimised meeldisid talle rohkem kui igapäevane töö arvudega ning seda aega ta tagasi ei igatse.

Siis jäi Kaas lapsehoolduspuhkusele ning sellel ajal pakutigi talle uut ametikohta Lüllemäe kultuurikeskuse juhatajana. Selle kõrvalt asus ta õppima kultuuritööd ja omandas kultuurikorraldaja kutse. «Suurim erinevus kahe ameti vahel on, et raamatupidajana oli pärast tööpäeva lõppu ja nädalavahetus minu aeg, kultuuritöötajana olen kogu aeg teiste päralt.»

Naine kinnitab, et tema töö inspireerib teda väga. «Isegi kui on vahepeal raske, siis sära inimeste silmis paneb mind unustama negatiivset,» ütleb ta ning tõdeb, et poliitiliste seisukohtade tõttu on praegune töö olnud vahepeal keeruline.

Linnastumine tekitab muret

Kaas tunnistab, et linnastumine teeb teda pisut murelikuks ning tõdeb, et Lüllemäeltki on aastatega teeninduslik pool märgatavalt hajunud. «Meilt on ära läinud arstipunkt ning postipunkt. Ka apteek on uksed sulgenud. Hea, et Valgaski need olemas on.»

Kunagi tegutses Lüllemäel isegi juuksur. «Kui olen teinud küsitlusi, siis teisedki on need puudused välja toonud,» tõdeb Karula kandi patrioot teenuste vähenemisest kõneldes.

Positiivse poolena tõstab ta kodupaigast esile hästi toimiva kooli, raamatukogu, lasteaia ja kultuurikeskuse ning seltsitegevuse. Ka bussiliiklus on tema arvates paranenud. «Kui saaksin kohe praegu midagi muuta, oleks see internetiühendus – kiire internet on väga vajalik.»

Kaas on täheldanud, et kuigi Lüllemäe on pisike kant, on huvitegevusest osavõtjaid rohkelt. «Iga laps käib mõnes ringis: kes tahab, teeb sporti; kes tahab, saab tantsida, laulda, käsitööd teha, robootika ringis osaleda või kokata.»

Lisaks rahvaõpistule pakuvad huvitegevust raamatukogu, noortekeskus ja kool.

«See on vahest väikese koha võlu, et kõik midagi teevad. Kui sõber teeb, siis kuidas mina ei tee,» kirjeldab kultuurivedur kohalikke tõekspidamisi.

Ene Kaas tunnistab ka, et kui kohalikud ei jõua Lüllemäel pakutavaid võimalusi ära kasutada, on leidnud neid üles ümberkaudsed elanikud. Tunnustatud kultuurijuht julgustab inimesi kodust välja tulema: «Üks väike kontsert või oma kätega millegi loomine annab väga palju!»

Seotud lood
02.09.2020 07.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto