Valgamaa sünnilugu on Eestis erandlik

Aastaid juhiti Valgamaa elu kunagisest kaubamajast maavalitsuse majaks saanud hoonest Kesk tänaval. Foto: Arvo Meeks

• Valga kui maakonna sünnilugu on keerulisem kui enamikul teistel Eesti maakondadel.
• Maakonna loomine osutus eriti oluliseks Vabadussõja sündmustega seoses.
• Ka nõukogude ajal tehti maakonna haldusjaotuses korduvalt muudatusi,

Valga maakonna kujunemisest rääkides meenutame esmalt 23. veebruari 102 aastat tagasi, kui rahvaasemik Hugo Kuusner luges Pärnu Endla teatri rõdult ette iseseisvusmanifesti.

Kui lugemisel jõuti maakondadeni, ei kõlanud seal toona Valga maakonna nime. Praegusest 15 maakonnast ei olnud toona kirjapildis ega kõnes ka Jõgeva, Rapla ja Põlva maakonda. Oli nüüd nende kolmega, kuidas oli, aga pühapäeval saja-aastaseks saava Valga maakonna lugu on erandlik ja väga oluline Eesti riigi sünni juures.

Killustatud ala

Juba koguteoses «Eesti» 1932. aastal valminud Valgamaad käsitlevas osas on kirjas, et selle piirkonna kujunemislugu on palju kirjum ja omapärasem kui ühegi teise Eesti maakonna oma. On see ala ju olnud kogu ajaloo kestel kuni Eesti iseseisvumiseni killustatud küll poliitiliselt, küll administratiivselt, jäädes oma asendi tõttu pea alati sõjakeerisesse.

Valgamaa praegusel kujul on pigem uue aja moodustis. Kunagi varem pole tal olnud administratiivselt nüüdset koosseisu. Maakond ei kujunenud välja ajaloolisest tervikust, vaid oli kõigil ajajärkudel killustatud mitmesse ossa. Kindlasti ei saa jätta mainimata Katariina II ukaasi 1783. aastast Valga-nimelise kreisi moodustamiseks, kuid selle ulatus oli praeguse Valgamaaga võrreldes väga tagasihoidlik: 11 kihelkonnast üheksa asus täielikult Lätimaal.

Piirkondade liitmised ja lahutamised ei ole olnud alati vajalikud ning otstarbekad. Hiljutise haldusreformi käigust nähtuvalt võib aga neid edaspidigi ette tulla.

Väga tähtsat rolli etendabki geograafiline asend, määrav on ikkagi Eesti-Läti rahvuslik piir. Valgamaa on olnud ka Vana-Liivimaa keskus, kuhu suundusid tähtsamad liiklemisteed. Samuti oli oluline idapiiri lähedus ja Väike Emajõgi, mis juba muinasajal eraldas Ugandi ja Sakala maakonda, samuti hilisemad maajagamised saksa ordu ja Tartu piiskopi vahel.

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul asusid eestlased aktiivselt elama Läti aladele, kuid rahvuspiir jäi muutmata. Tuntud koolijuhi Hans Eineri juhatusel sai Valgas alguse eestikeelne kooliharidus ja juba 1902. aastal kinnitati ametisse esimene eestlasest linnapea – proviisor Johannes Märtson.

Vabadussõda tõi otsustava pöörde

Innukaks maakonna moodustamiseks läks alles Vabadussõja käigus, kui Lõuna-Eesti alad vabanesid vaenlasest. Peeti ju 31. jaanuaril 1919 maha kuulsusrikas Paju lahing ning 1. veebruaril olid siinsed alad punavägedest vabastatud.

Tsiteerin 1932. aastal kirjapandut: «Nimelt 12. veebruaril pandi Eesti valitsuse poolt maksma esimesed määrused Valga linna ja maakonna kohta, niipalju kui viimase maa-alast oli juba sattunud Eesti vägede kätte. Seda ala oli aga liiga vähe, kuna teiselt poolt Valgale liginesid kolmest küljest Võru, Tartu ja Viljandi maakonna osad. Sõjaaegne olukord, kus rinne sagedasti vajas kõige kiiremas korras toiduaineid, hobustemoona, küüthobuseid jne., nõudis käskivalt Valga kui tähtsa sõlmpunkti ja keskuse ligema ümbruskonna eraldamist teiste eemal asuvate maakondade alt. Ja nii see sündiski.»

Lõuna väerinde võõrandamiskomisjonile, mille asukoht ja laod olid Valgas, allutati sõjaväe varustamise ja toitlustamise alal peale Valga maakonna Eesti osa rida valdu: Hummuli, Helme, Patküla, Koorküla, Taagepera, Leebiku ja Jõgeveste Viljandi maakonnast; Sangaste, Tõlliste, Keeni ja Laatre Tartu maakonnast; Kaagjärve, Karula, Laanemetsa, Taheva, Saru ja Mõniste Võru maakonnast.

Eks maakonna sajandal sünnipäeval peame tegema kõik selleks, et Toompea pilgud jõuaksid Valgamaale.

Kuid varsti oli vajadus luua veel suurem iseseisev administratiivne keskus: maakonnavalitsus, kes võtaks mainitud komisjonilt üle toitlustus- ja varustuslaod ning asjaajamise. 19. aprillil 1919 määrati ametisse esimene maakonnavalitsuse esimees Jaan Kurvits. Ta pidi moodustama neli osakonda: administratiiv-, toitlustus-, põllumajandus- ja haridusosakond. Tööle rakendus maavalitsus sama aasta 29. mail.

Maakonna eluolu puudutavate tegevuste kõrval oli vaja tegeleda nii-öelda Läti küsimusega, sest naaberriigis püüti pärast Põhja-Läti vabastamist kehtestada topeltvalitsust. Lätlased panid ametisse isegi oma maakonnavalitsuse ja komandandi. Probleeme oli ka siseriiklikult. Tartu ja Viljandi maakonnavalitsus ei olnud sugugi rahul, et neilt osa valdu ära võeti.

Taasiseseisvumise järel on Valgamaal olnud neli maavanemat ja üks tema kohustuste täitja. Maavanema rollis on olnud teiste seas Margus Lepik (vasakult), Georg Trašanov ja Rein Randver. Foto: Arvo Meeks

Naabrite tüliõun

Nüüd määras Eesti Vabariigi valitsus 4. juulil, et Valga linn ning Valga, Paju, Sooru, Luke, Hoomuli, Pedeli ja Härgmäe vald kuuluvad «Eesti Vabariigi Valga maakonna külge». Seda aga ei tunnistanud Läti ametlik ega varivalitsus, nimelt olid nad täielikult Härgmäe ja ja Pedeli valla Eesti koosseisu jäämise vastu. Vastasseis ähvardas tõsiseks tüliks puhkeda. Lõplikult määras Eesti-Läti piiri 1920. aasta suvel Briti volinik Balti provintsides, piirivalvekohtunik Stephen George Tallents.

See piir poolitas Valga linna ja Läti sai endale Luke-poolse osa, aga ka Valga, Luke, Pedeli, Härgmäe ja Hoomuli valla kas täielikult või osaliselt. Eestile jäänud alad olid väga kokku kuivanud. Noorel riigil jäi üle vaid otsustada, kas muuta maakond tugevaks naabermaakondadest valdasid liites või kaotada tekkiv Valga maakond.

Eesti Vabariigi valitsus otsustas lõunapiirile selle väikse maakonna jätta ja käituda nüüd väga otsustavalt. 6. septembril 1920 anti välja seadus Valga maakonna moodustamise kohta. Sünnivalud sellega ei lõppenud. Alles 11. veebruaril 1921 anti välja määrus, mis määras maakonna maa-ala. Mainitud seadusaktid ongi praeguse Valgamaa juriidilise loomise alused. Ükski teine Eesti maakond ei vajanud selliseid asutamisakte, sest nad olid juba varem olemas.

Liitmised ja lahutamised

Hiljem tuli veel rida haldusterritoriaalseid muudatusi, millest olulisemad on iseseisva Tõrva asula kujunemine ja alevi õiguste saamine 1. septembril 1921. aastal. Samal ajal elavnes ka majandus ja hoogustus riiklike ehituslaenude saamine. Järgnes ehitusbuum. Paranev eluolu viis elanikkonna kasvule, see omakorda linnaõiguste saamiseni 1926. aastal.

1920. aastate teisest poolest 1939. aasta haldusreformini oli Valga maakonnas 19 valda. 1939. aasta reformi käigus ühendati palju väikeseid valdu elujõulisematega. Nii vähenes valdade arv kümneni: Helme, Hummuli, Kaagjärve, Karula, Kuigatsi, Põdrala, Sangaste, Taheva, Tõlliste, Vaoküla.

Öeldakse ju ikka, et kett on nii tugev kui tema nõrgim lüli. Seega saab ka riik olla tugev vaid siis, kui tema ääremaadel elu kestab.

Selline olukord kestis üksteist aastat. 1950. aastal moodustati ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadusega 13 maakonna ja 233 valla asemel 39 maarajooni. Praegune Valga maakonna territoorium jagunes kolmeks rajooniks: Valga, Tõrva ja Otepää.

Hoopis veidraks muutus olukord 1952. aastal, kui moodustati Tallinna, Tartu ja Pärnu oblast, kusjuures Valga ja Otepää kuulusid Tartu ja Tõrva Pärnu oblasti koosseisu. Õnneks ei kestnud oblastite aeg kaua ja samuti hakati 1959. aastal väikeseid rajoone likvideerima. Nii kadusid Otepää ja Tõrva rajoon. Valga rajooniga liideti küll Tõrva linn, aga Otepää oma ümbruskonna külanõukogudega liideti hoopis Elva rajooniga.

Kujunes välja kolm keskust

21. detsembril 1962 tulid Elva rajoonist Valga rajooni koosseisu Otepää linn ning Aakre, Otepää ja Palupera külanõukogu. Sellest ajast saame lugeda Valga maakonda kuuluvaks kolme omanäolist keskust oma eriliste kihelkonnamustrite ja kultuuritraditsioonidega, mis vahel põrkuvad, kuid samas täiendavad üksteist.

Need piirkondade liitmised ja lahutamised ei ole olnud alati vajalikud ning otstarbekad. Hiljutise haldusreformi käigust nähtuvalt võib aga neid edaspidigi ette tulla, sest aeg-ajalt tekib ikka riigiisadel uusi ideid haldusterritooriumide korrastamiseks, mis siluksid meie haavades regionaalpoliitika kitsaskohti. Meile lihtsalt ei meeldi tunnistada seda, et rahvastik väheneb ja liitumine ei lahenda alati ääremaade probleeme.

Lõpetuseks parafraseerin Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi laulu sõnu laulva revolutsiooni ajast: «Kas vaikust valvav Valgamaa on hüüdjatega ühinend?» Öeldakse ju ikka, et kett on nii tugev kui tema nõrgim lüli. Seega saab ka riik olla tugev vaid siis, kui tema ääremaadel elu kestab. Eks maakonna sajandal sünnipäeval peame tegema kõik selleks, et Toompea pilgud jõuaksid Valgamaale.