Jaan Rapp: setod kui Eesti salarelv

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Mulle kui Pärnumaa poisile tundusid setod lapsepõlves salapärase inimtõuna, kes elavad seitsme maa ja mere taga nagu muinasjutus. Aeg-ajalt nägi seto leelonaisi küll teleris lõõritamas, aga seegi vaatepilt oli tavapärasest midagi nii erinevat, et pigem suurendas salapära.

Isegi hilisem Tartus ja Valgas elamine ei toonud mulle setosid lähemale. Teadsin, et nende hulgas on palju tublisid inimesi. Näiteks üks mu õppejõude Paul Hagu. Ja kuigi Hagu oli setode ülembsootska just samal ajal, kui tema loengutes käisin, ei rõhutanud ta kuidagi oma auväärset staatust. Oli lihtsalt üks huvitav Lõuna-Eesti mees.

Sestap mõjus mõne aasta tagune Seto Folgi külastamine tõeliselt silmiavava sündmusena. Kogesin toonasel festivalil õhkkonda, mis oli ühest küljest sama eriline nagu mu lapsepõlve kujutlused setodest. Teisalt aga tundsin uhkust, et needsamad erilised inimesed elavad kohe meie kõrval.

Viimasel ajal on vaieldud, kas setod on eraldi rahvus või üks, aga eriline, osa eestlastest. Kõlanud on ka arvamusi, et setod Eesti põlisrahvaks tuleks kuulutada. Sest nagu on hiljuti Lõuna-Eesti Postimehes ilmunud arvamusloos välja toonud põlisrahvaste ekspert Oliver Loode, oleks sellest kasu nii setodele kui teistele eestimaalastele.

Kui keegi on ülembsootskaks valitud ja seda tõepoolest eriti demokraatlikul viisil, siis nii on.

Ilmselt jätkub diskussioon setode põlisrahvaks kuulutamise üle veel mõnda aega. Jõuab see kuskile välja või ei, aga juba praegu on kõigil eestimaalastel põhjust setodest eeskuju võtta. Läbi aastasadade on nad ühtaegu säilitanud oma eripära, teisalt aga ajaga sujuvalt kaasas käinud: mõelgem kas või nende imbumisele Eesti muusika koorekihti. Ja nende äsjane kuningriigipäev näitas taas, et oma erilisust osatakse ka suurepäraselt välja mängida.

Kiiduväärt on ka setode üksmeel ja väärikus: kui keegi on ülembsootskaks valitud ja seda tõepoolest eriti demokraatlikul viisil, siis nii on. Tulgu siis võit 13 enamhäälega nagu mullu või kahega nagu tänavu. Kui omavahel erimeelsusi ongi, siis need jäävad kogukonda.

Meil on tohutult vedanud, et meil setod on. Ja et meil on võrokesed, mulgid ja kihnlased. Kui tahame, et Eesti kultuur püsima jääb, siis tuleb vaid vaadata, kui hästi nemad oma pärisosa säilitada oskavad, ja püüda samamoodi oma kodukoha kultuuri alal hoida. Setod on aga siiski Eestimaa võimsaim salarelv, et mitte lahustuda steriilseks euroosakeseks üleilmastumise ajastul.