Põim Kama: kuidas teatada halbu uudiseid?

Põim Kama Foto: Tiit Loim

Tugeva juhtimiskultuuri tunnus on see, kui raskeid ja pahameelt tekitavaid olukordi suudetakse avalikkusele selgitada tasakaalukalt ja argumenteeritult, rõhutab Valgamaal elav suhtekorraldaja.

Pahad on pahad ja head on head, ütleb tuntud laulusalm filmist «Nukitsamees». Elu pole aga kunagi päris nii mustvalge, mistõttu on kasulik teada, kuidas jääda heaks ka siis, kui satud paha rolli.

Keerulistel aegadel tuleb paratamatult nii kuulda kui ka ise teatavaks teha mitmeid halbu uudiseid. Olgu teemaks koroona või koondamised, majandusraskustes ära jäävad investeeringud või isiklikud suhted – sõnumitooja või süüdlase roll pole kunagi meeldiv. Siiski sõltub halva uudise vastuvõtt selle teatamise viisist ning õige lähenemise korral on üldiselt võimalik suurem pahameel ära hoida.

Minu koduvald otsustas hiljuti loobuda ühe kergliiklustee ehitusest, mida oli justkui lubatud. Kohalikud elanikud juba ootasid ning riigi rahastuski olemas. Ehituse ärajäämist põhjendati sellega, et vallal napib raha omafinantseeringuks ja ühe maaomanikuga ei jõutud samuti kokkuleppele. Õigemini polnud tegu küll põhjendusega, sest vald unustas loobumisotsusest avalikult teada anda ning jagas selgitusi tagantjärele, kui kergliiklusteest ilmajäämise pahameelele lisandus kohalike pettumus selle üle, et olukorra muutumisest teadlikud ei oldud.

Vallavalitsus kommenteeris olukorda alles siis, kui lugu juba ajakirjandusse jõudis ning seejärel võis valla ametlikust sotsiaalmeediakanalist lugeda, et kogu asja avalikuks teinud vallavoliniku nördimus «oli pigem teeseldud», sest loobumiseni viinud asjaolud pidid talle teada olema. Valang sõnumitooja suunas ei suutnud aga pahameelt summutada, vaid valas veelgi õli tulle. Mis valesti läks?

Iga tarka ja vajalikku otsust on võimalik arusaadavalt põhjendada. Kui aga selgitamisega hätta jäädakse, siis ehk tasuks üle vaadata otsus.

«Möödas on ajad, kui keegi julges kõva häälega öelda: me teeme selle või teise raske otsuse, sest nii on vaja,» kirjutas Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora hiljutises arvamusloos sellest, kuidas olulised valikud või sammud avaliku arvamuse pantvangi jäävad.

Ebapopulaarsed otsused on vahel vajalikud, koguni möödapääsmatud. Tugeva juhtimis- ja organisatsioonikultuuri tunnus ongi see, kui raskeid ja pahameelt tekitavaid olukordi suudetakse avalikkusele selgitada samavõrd tasakaalukalt ja argumenteeritult, kui neidki, mille puhul on oodata sooja vastuvõttu.

Keeruliste olukordadega käivad kaasas tugevad tunded, mis sageli hägustavad otsustusvõimet ning mõjutavad inimeste käitumist. Mis peaasi – keegi ei taha olla see paha, kes teiste inimeste elu mõnel negatiivsel moel mõjutab. Tahaks ju ikka hea olla, isegi siis, kui see tegelikult võimalik pole. Just sellepärast kipub suur osa inimestest, nende seas võimekad juhidki, kriitilistes olukordades rohkem või vähem ebaadekvaatselt tegutsema.

Kas valitakse probleemi eitamise ja vassimise tee, asutakse kriitikahirmus ise rünnakule ja süüd teistele põrgatama või siis peidetakse pea liiva alla; lootuses, et olukord end ise kuidagi ära lahendab. Kuigi aeg parandab paljud haavad, siis kord kaotatud lugupidamist see tagasi ei too. Just seetõttu on juhtidele oma autoriteedi säilitamiseks äärmiselt oluline tegutseda targasti ja kavakindlalt ning mõelda halbade uudiste avalikustamine põhjalikult läbi.

Kõige olulisem on seejuures vastutus ja empaatia. Halbade uudiste teataja peab läbi tunnetama oma rolli olukorra kujunemisel ning võtma selle eest vastutuse. See kaitseb raskustes ka teda ennast, sest inimest, kes on ise vastutajana välja astunud, on seejärel väga keeruline rünnata või milleski süüdistada.

Eelnevale lisab kaalu empaatia nende suhtes, kelle elu raske otsus või halb uudis mõjutab, ning kõigi võimalike tagajärgede mõistmine. Vastutus võib olla sisuline, kui inimene on halva olukorra ise kuidagi põhjustanud, või siis käia kaasas ametiga. Viimase hea näide on Madis Kallase kevadine tagasiastumine Saaremaa vallavanema kohalt. Vallajuht ei olnud küll ise otseselt milleski süüdi, kuid võttis enda kanda vastutuse saatuslikule võrkpallimängule järgnenud koroonakriisi eest kogu saarel.

Halbu uudiseid on kõige parem kuulda otsesest allikast. Pahandust teinud lapsigi koheldakse leebelt, kui nad eksimuse ise üles tunnistavad. Sellel, kes esimesena räägib, on võimalus kujundada tõde oma näo järgi.

Halva uudise õigesti teatamiseks on üldiselt vaid üks võimalus. Kui asi kord avalikuks saanud, on valitud teelt tagasi pöörata väga raske. Juba väljakujunenud arvamuste ja hinnangutega pole võimalik vaielda, ehkki paljud on seda üritanud. Just seetõttu rõhutatakse esimesena rääkimise olulisust.

Halbu uudiseid on kõige parem kuulda otsesest allikast. Pahandust teinud lapsigi koheldakse reeglina leebemalt, kui nad eksimuse ise üles tunnistavad. Sellel, kes esimesena räägib, on ainukordne võimalus kujundada tõde oma näo järgi. Hilisemad vasturääkijad võivad küll püüda seda pilti muuta või enesele soodsamas suunas kallutada, kuid üldiselt edutult.

Kõige lihtsam reegel eduks on ühtlasi see, mille vastu kõige sagedamini eksitakse. Nimelt – ole aus! Vale tuleb välja ning kes tahaks olla tuntud valetajana, olgu siis avalikult või oma kitsamas isiklikus ringis. Mitte ainult, et luisata ei tohiks sihilikult: nii ahvatlev, kui väike hädavale aeg-ajalt ka poleks. Vältida tuleks ka igasugust eksimist asjaoludes.

Kõik faktid ja argumendid peaksid olema selged, igale võimalikule küsimusele täpne ja tõene vastus valmis. Iga tarka ja vajalikku otsust on võimalik arusaadavalt põhjendada. Kui aga selgitamisega hätta jäädakse, siis ehk tasuks üle vaadata otsus.

Valimiste eelsel aastal politiseeritakse iga samm ja tegu, olgu see positiivne või negatiivne. Avalikku arvamust hakatakse sihilikult kallutama ühes või teises suunas, luues selleks kunstlikult vastuolusid ja pingeid. Täiendavaid emotsioone kütavad üles probleemid, millega paratamatult tuleb silmitsi seista. Aina rohkematel inimestel pole tööd, ettevõtted satuvad raskustesse, kusagil me ümber luurab silmale nähtamatu ohtlik viirus ning pingelised ajad on pannud proovile me eludes kõige olulisema, milleks on suhted teiste inimestega.

Üha uued halvad uudised tekitavad tugevaid reaktsioone, mis esmalt kõikematva tõusulainena üles kobrutavad, kuid seejärel oma jõudu kaotades vaikselt maha käivad. Ning igaüks neist läheb mööda, nagu kõik ikka ja alati mööda läheb, et uuele ruumi teha.