Teadlane: lõunaeesti keelt kõneldi ka praeguses Lätis

Veekogude nimed on Eestis süsteemselt läbi uurimata, kuid uurimisväärset on neis palju, leiab nime­uurija Mariko Faster. Foto: Arved Breidaks

• Mariko Faster uuris oma doktoritöös Hargla kihelkonna kohanimesid.
• Vanasti olid eesti ja läti keele kõnelejate vahel tihedamad kontaktid.
• Just kohanimed säilitavad jälgi mingil alal varem kõneldud keeltest.

Hargla kihelkonna veekogude nimede päritolu teemal Tartu Ülikoolis tänavu doktoritöö kaitsnud Mariko Faster tõdeb, et lõunaeesti keele areaal ulatus muiste praegusest Läti riigipiirist tublisti lõuna poole ning veekogude nimedest võib leida viiteid kunagi meie aladel kõneldud ammu kadunud keelele.

Mis eristab Hargla kihelkonda teistest ajaloolise Võrumaa kihelkondadest?

Siin on palju Läti-mõjulist ja on esinenud vanapärasemaid keelejooni, mis kajastuvad ka kohanimedes. Kui teised kihelkonnad paiknevad pigem kõrgustikul, siis Hargla on nõos ja seetõttu on suuri vooluveekogusid rohkem kui mujal. Järvi on jällegi mujal enam. Piirdusin oma uurimistöös vaid veekogunimede ja nende tähenduste selgitamisega, kuid oleks võinud ka teisi nimesid uurida. Praegu ongi mul pooleli artikkel koha- ja isikunimede seostest Hargla kihelkonna kohanimedes.

Millistele küsimustele vastust otsisite ja kas saite need?

Üks küsimus oli nimede vanus ja päritolu. Ühelt poolt on veekogunimed väga püsivad ja vanad. Näiteks Koiva (läti Gauja) nime vanus on üle 2000 aasta. See on palju vanem kui läänemeresoome keeled selles piirkonnas. Nimi on laenatud tundmatust indoeuroopa keelest baltoslaavi algkeelde, edasi laenatud ja mugandunud meie keelde ning säilinud.

Öeldakse ju, et igas lõunaeestlases on ka natuke läti verd. Seega olid keelesuhted varem kuidagi loomulikumad, kõik oskasid kõigi keelt.

Tundmatut päritolu nimekiht on igas keeles ja igal maal – Hargla vetenimede hulgas jäi hea seletuseta 12–18 protsenti nimedest ja just soonimede hulgas on ebaselgeid päris palju. Kas need sood võivad olla muistsed järved, mille nimed pärinevad tundmatust keelest, mida siin kunagi on räägitud – see vajab veel uurimist.

Teisalt võivad vetenimed olla ka väga noored. Isegi nii noored, et tänapäeva inimesed oskavad nimetada konkreetseid isikuid, kelle järgi veekogule nimi on antud.

Enamik nimesid on siiski omakeelsed, seletatavad meie oma või ka naaberkeelte põhjal ning see kõik näitab läänemeresoome vana asustust meie kandis. Siiski kumavad nimedest läbi ka suhted lätlastega.

Kas veekogudele rahvasuus pandud nimed eristuvad teiste loodusobjektide nimedest? Näiteks sõna «mägi» sisalduvaid kohanimesid on tuhandeid, aga kuidas on veekogude puhul?

Kohanimedes võivad säilida sõnad, mida harilikus keeles enam ei tarvitata. Näiteks Taheva nime esimeses üleskirjutuses Tagoves on lõpuosas säilinud sõna «-vesi», mis sajandeid tagasi tähistas selles kandis jõge. Soome keeles esineb see sõna suurte järvede nimedes. Ojanimedes, aga rohkem tänapäevastes talunimedes on säilinud sõna «urg»: «ura», mis tähendab oja või väikest jõge.

Miks on Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti vahel sedavõrd järsk keeleline üleminek, kuigi mingit veelahet ega mäeahelikku ju pole?

Enne Eesti-Läti piiri paikapanekut 1920. aastal oli olukord teine. Minu võrukesest vanavanaisa ja lätlannast vanavanaema käisid koos Dauškāni koolis (Läti poolel Korneti kandis). See oli eesti-läti kool, kus õppetöö käis mõlemas keeles. Hiljem nad abiellusid, vanavanaema tuli Eesti poolele elama, õppis ära võru keele, sai eestlaseks. Öeldakse ju, et igas lõunaeestlases on ka natuke läti verd. Seega olid keelesuhted varem loomulikumad, kõik oskasid kõigi keelt.

Sama on täheldatud Lapimaal, kus on loomulik osata nii soome, norra kui ka põhjasaami keelt. Ka praegu võib nii Valkas, Kornetis kui ka Apes kohata eesti või võru keele kõnelejaid, seal on varem olnud eestikeelseid koole. Piiride tõmbamisega on asjad keele õppimisel halvemaks läinud. Võiks jällegi olla loomulik, et Eesti ja Läti või Eesti ja Vene lapsed mängivad koos ning võõrkeele omandamine toimub kui iseenesest.

Ehk saab välja tuua mõne kohanime, kus praeguse Läti nime alt kumab välja Eesti juurikas ja vastupidi?

Tihti on nii koha- kui perekonnanimesid tõlgitud. Tõlkimisel aga läheb osa infot kaduma või tõlgendatakse ümber. Valgast loodes asub näiteks Keizaru purvs – keisrisoo, mis on tõenäoliselt Eesti päritolu nimi Kõivsaare soo (kõiv ehk kask). Valgast kirdes asub aga Vaarna mets ja selle nime aluseks on läti sõna vārna – vares. Talunimedes on läti päritolu küllalt harilik, näiteks Mutsõniku (läti k püttsepp). Ka Vaarkali ja Puspuri külanimed on läti päritolu.

Kuidas on läti keel meie kõnepruuki mõjutanud?

Rohkem, kui esmapilgul märkame. Lisaks laenatud sõnadele, nagu näiteks kauss, kukkel, kanep, on läti keel mõjutanud ka keele sügavamaid kihte, isegi grammatikat. Aga mõjutused on olnud ka vastupidised: läti keeles on üllatavalt palju sarnast eesti keelega. Räägitakse koguni eesti-läti keeleliidust, mis tekkis sajandite jooksul omavahelises suhtluses.

Kui kaugele lõunasse lõunaeesti keele areaal võis muiste ulatuda?

Täit selgust ei ole, kuid kindlasti kaugemale kui praegu. Ape linnast 20 kilomeetrit lõunas on kõneldud leivu keelt, mis on üsna lõunaeesti keele moodi, kuid mida peetakse tänapäeval siiski pigem omaette keeleks, mitte võru keele murdeks. Hargla kandi ja leivu alade omavaheline läbikäimine on keeli sarnastanud.

Ludza linna lähedal Kesk-Latgales on räägitud idavõru moodi lutsi keelt. Kraasna keelesaar on asunud Ludzast üle piiri Venemaa pool. See on sarnanenud setu keelega. Lutsid on arvatavasti sinna piirkonda Lõuna-Eestist rännanud. Ruhja kandis on räägitud eesti keelt veel hiljuti. Koiva alamjooksul on räägitud mingit tüüpi liivi keelt, kuid sellest pole palju teada. Tihti ongi nimed need, mis räägivad kaugemast minevikust.

Saab siis järeldada, et tuhatkonna aasta jooksul on lõunaeesti keele leviala kahanenud, liivi keel sootuks kadunud, kuid lätistumine meid vist niipalju ei ähvarda kui inglise keele surve?

Keele prestiiž loeb ja inglise keelel on see tõesti praegu suur. Kuigi liivi keelel pole enam ühtki keele emakeelena rääkijat, on sellel palju uurijaid ja õppijaid, Läti Ülikoolis on Liivi instituut, ilmub ilukirjandust. Sellist tähelepanu on palju vähem latgali keele suhtes, millel on 165 000 rääkijat. Kõigil (lõuna)eestlastel võiks tulla sama suur läti keele vaimustus kui on Contral. Hiina keelel on ka palju rääkijaid, kuid laialt üle ilma kasutatavaks pole see saanud.