Jaan Rapp: ellujäämise küsimus

Jaan Rapp

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Eesti poliitmaastikul toimuvat jälgides haarab mind tihti kimbatus, mis vormub küsimuseks: «Keda valida?». Võib ju tunduda, et praegu, mil paljude inimeste mõtetes on pigem koroonapandeemia, parvlaeva Estonia kerest leitud augud või Valgevenes toimuv, on küsimus kohatu. Ent valimistele tuleb juba praegu mõelda kas või juba seepärast, et märgata ühiskonnas endast märku andvaid valimiskampaania ilminguid.

Viimaste kuude olulisimateks valimiskampaania ilminguteks tuleb pidada Elurikkuse Erakonna ja Vabaerakonna liitumist Eesti Tulevikuerakonnaks ning Isamaa juurde parempoolsete ühenduse moodustamist.

Mõlemal juhul on tegu ellujäämisküsimusega. Ei pääsenud ju Elurikkuse Erakond ega Vabaerakond eelmistel riigikogu valimistel parlamenti ning senisel moel jätkata poleks kummalgi olnud mõttekas. Veelgi mõttekam olnuks punti võtta ka maailmavaateliselt üpris sarnane erakond Eestimaa Rohelised. Siis oleks looduse pärast muretsejad ja tugevate vabaühenduste tähtsusesse uskujad saanud partei, mis oleks üpris hästi sobinud neile kõigile. Ja kuna selliseid valijaid on Eestis päris palju, oleks kas või mõni koht parlamendis suure tõenäosusega tagatud olnud.

Paraku ei näi rohelistel olevat praegu vähimatki soovi kellegagi ühte heita. Pigem vastupidi: hiljutine kahe juhi valimine näitab erakonna kindlat tahet, hambad ristis, üksi jätkata.

Paraku ei näi rohelistel olevat praegu vähimatki soovi kellegagi ühte heita.

Veelgi huvitavam nähtus on parempoolsete ühenduse teke Isamaa juurde. Ühest küljest näitab partei põhiliinile mõnevõrra vastanduva seltskonna esiletõus erakonna tugevust. Seda aga vaid seni, kuni suudetakse erimeelsuste kiuste erakonna sees õlg õla kõrval edasi minna. Tihti see ei õnnestu. Staažika erakonnana on Isamaa üle elanud juba mitu pereheitmist, neist viimane viis Vabaerakonna sünnini aastal 2014.

Seni on Isamaa juht Helir-Valdor Seeder kinnitanud, et erakond püsib koos. Samas ei ole ta uue ühenduse sündi ka just palavalt tervitanud. Tegelikult on Seedril aga põhjust parempoolsetele tänulik olla. Isamaa madala reitingu taga on see, et partei ei ole viimasel ajal kuigivõrd millegi erilisega silma paistnud. Samuti on rahvusliku joone ajamisel jäädud selgelt EKRE varju.

Uus ühendus on Isamaa enam pildile toonud ning parempoolsete juhtfiguurid Tõnis Kons ja Siim-Valmar Kiisler on selgelt vastandunud ka EKRE-le. Kui Isamaa ridades jätkata suudetakse, on erakonnale ühendusest rohkem võita kui kaotada.

Tagasi üles
Back