Maarius Suviste: lapse sõna maksab

Foto: Arvo Meeks

Ennetustööd tegevad päästjad räägivad, et üks kõige tänuväärsem ja tähelepanelikum grupp, kellele nad ohutusalaseid nõuandeid edasi annavad, on lapsed. Just lapsed on need, kes päästjatelt tarkusi ja teadmisi saanud, lähevad kodudesse ja räägivad edasi. Mis, miks ja kuidas peab olema ning mis veel olulisem – kuidas teha nii, et oleks ka reaalselt kasu.

Jutud ja küsimused vanematele on põhjalikud. Olgu siis õpetused, mis puudutavad suitsuandurit ja selle paiknemist või patarei vahetamise vajalikkust. Teadmised elektri- ning pikendusjuhtme kasutamise kohta. Või etteheited selle eest, et kodus pole pliidi ja ahju ees plekki maas ning küsimus, miks üldse on küttepuud ahjule nii lähedal, et oht on enam kui suur.

Teinekord tundub, et lapsed teavad vist rohkem kui täiskasvanud, et punase fooritulega üle tee minna ei tohi. Samuti seda. et autos tuleb turvavöö peale panna ning enne sõitu ei alustata, kui kõigil on turvavöö kinnitatud. Ka tundub neil olevat täiskasvanutest paremini teada, et autojuht peab tegelema sõidu ajal auto juhtimisega, mitte söömise ja joomise, telefonis uudiste lugemise või sõnumite saatmise ja tahvelarvutist oma lemmikfilmi vaatamisega.

Kuidas see praegune teavituskampaania oligi? Laps küsib autosõidu ajal, et emme, kus issi on. Ema ütleb, et issi on roolis, juhib autot. Aga ei ole ju – telefonis on, vastab seepeale laps.

On ju veidi piinlik küll, kui laps korrale kutsub?

See on viimase aja üks paremaid ja meeldejäävamaid sotsiaalseid kampaaniad. Üha rohkem tundub, et säärast võtet tuleks kasutada mujalgi. Et vaatepilt natukenegi paraneks.

Näiteks. Vahest on sest kasu, kas või piskugi, et ka jalgrattaga sõites ei oldaks peadpidi telefonis. See ei sõltu vist isegi enam vanusest. Näha on nii noori kui vanu, kes rattaga sõites ei keskendu sellele, mis tema ümber liikluses toimub, vaid on sukeldunud nutividinasse. Vähe sellest – telefoni näpitakse ka (elektri)-tõukerattaga sõites.

Kui politsei igale poole korrale kutsuma ei jõua, siis kas ei võiks lasta lastel see töö teavituskampaania korras ette võtta ja ära teha. Lisandväärtusena. Nagu on issi, autojuhtimise ja telefoniga. Ehk on abi.

Teinekord tundub, et lapsi kuulatakse või tahetakse kuulata rohkem kui täiskasvanuid või sõrmega viibutavat korrakaitsjat.

Lapse sõna maksab. Sest on ju veidi piinlik küll, kui laps korrale kutsub?