Rein Järvelill: Seto riik asub iga seto südames

Oma maa, rahva ja kultuuri üle tuleb häbenemata uhkust tunda, ütleb setode ülemsootska Rein Järvelill. Sest kui kaob uhkus, kaob varsti ka rahvas. Foto: Arvo Meeks

Sellest Uusvada küla seto tsurast, kes 15-aastaselt kodust lahkus, oli kümmekonna aastaga saanud kirjakeeles mõtlev Eesti mees, keda Tallinn valmistus peagi alla neelama, nagu tuhandeid teisi maamehi enne teda. Ent Peko tahtis teisiti ja nüüd on Rein Järvelill (54) teist aastat järjest setode kuningas, elab kodutalus, taastab külakeskust ja usub, et setodel ei tule jagada indiaanlaste nukrat saatust.

«Meremäel oli 8. klassi lõpp viimane kord, kui kõik käis veel seto keeles. Sealt läksin viieteistkümneselt Nõo keskkooli, siis EPAsse (Eesti Põllumajanduse Akadeemia – toim) ja kui olin umbes 30, avastasin, et mõtlen eesti keeles,» ütleb Järvelill. «Keelevahetus pani mõtlema, et midagi on nüüd toimunud. Kes ma siis olen?»

See on äratuntav kogemus küllap paljudele lõunaeesti keeleruumist lahkunud meestele ja naistele, kellelt ligi hiiliv keskiga üha kõvemate nukilöökidega hingele koputades küsib: kas mäletad? Kas tead? Mõni peidab need tunded igapäevase rutiini varju; oodates, et kõikemattev aeg aitab nad unustada. Mõni aga, vastupidi, avab oma tunnetelaeka kui raamatu, et leida sealt tõde.