Aare Hõrn: seto kultuurist läbi 100 aasta

Sootska Hõrna Aare ütli: ku seto kultuurist om midägi kaomah vai kaonu, sis tulõ midägi tõist asõmõlõ. Foto: Arvo Meeks

Minkõst är tunda setot? Seto leelo, seto rõiva, seto kombõ, usk, no jo harvõmbahe seto kiil, hindä vai tõõsõ setost pidäminõ verd pite – üteldäs, ku küssü seto inemisi käest. Kõnõlõs seto keeleh, kand seto rõivit, pidä hinnäst setost, om peri Setomaalt, kotoh om pühäsenukk, käu kerkoh, käu kirmasõh – ütlese noorõ, ku näide käest küssü.

Noid tunnustähti ütledäs ka tõisih rahvih, ku küssü. Viimätse ütlese inämbä a Seto Kuningriiki ni kuningat, kuningannat – korolit, korolevat. Nii kutsva tõõsõ rahva Setomaa ülembsootskat, Seto Kuninga Peko maapäälset asõmikku.

Ehk sis tuuperrä, ku inemisõ mõistva seto laula, tandsõ, pillimänge, kandva seto rõivit, mõistva tettä seto käsitüüd ni seto süüke, kõnõlõsõ, kirotasõ, lugõva seto keeleh, täütvä seto kombit, tiidvä ni pidävä usukombit ja käävä ka kerkoh, ütlese hinnäst setost – sis om seto kultuur eloh.

Kuis perrä kaija ja arvu saija, mis seto kultuuriga om olnu ja om?

Mi saa no tuud mitä inne olõs võimalik – kaija 150 aastakka tagasi, 150 aastakka om nätä kiräh, pildih ja filmilindil, kuis seto leelo, rõiva ja kõik muu omma olnu. Vanast ku üts põlv kattõ, sis midägi mälehtädi, a aoga kattõ täpseb tiidminõ muistõhavvatsõhe ilma. Parhilla mi saa lukõ ja nätä, kuis midägi om tõõsõst lännü.

Kandas seto rõivit, kas vannu vai vahtsõst tettü, pääle 100 aastakka tetäs vahtsõst seto hõppõ sõlgi ni kaakalõrdu. A seto rõivit om nätä kõrdapite inämbä ku 40 aastakka tagasi.

Koh sis seto inne elli ni koh nä eläse parhilla?

Vanast elli suurõmbjago setosid Setomaal, üts jago rännäs vällä: Poltaavamaalõ, Poolamaalõ, Sibirähe. Vana saarõkõsõ olli Kraasnah, Sudomah. A suurõmb jago õks elli ummih küllih Piusa ja Mädäjiu ni Irboska alõvi vaihõl. Parhilla eläs setosid Setomaal veidömba ku muuh ilmah. Kõkkõ inämbä Eestimaal, sis Sibiräh ni no jo kõrdapite vähäb jago Petserimaal.

Mis om seto kultuurih püsünü, mis om kaonu?

Seto kiilt inämp latsi ni latsõlatsiga vanõmba ni vanavanõmba kõnõlõi. Tuuläbi ku lats vai nuur es olõi võrksa kiilt selgest saama, sis jääseki kõnõlõma kirä, vinne, inglisõ, soomõ vai muu maa kiilt.

A mõistõtas seto leelot ni tuud lauldas seto keeli Eestimaal, Petseri poolõ pääl, Sibiräh – kas tsuut halvõmbahe vai parembahe. No leelo kand seto kiilt edesi, leelo om setodõlõ pühäkiräst. Ni leelo ühendäs ja tege rahvast.

Kandas seto rõivit, kas vannu vai vahtsõst tettü, pääle 100 aastakka tetäs vahtsõst seto hõppõ sõlgi ni kaakalõrdu.

Parhilla eläs setosid Setomaal veidömba ku muuh ilmah. Kõkkõ inämbä Eestimaal, sis Sibiräh ni no jo kõrdapite vähäb jago Petserimaal.

A seto rõivit om nätä kõrdapite inämbä ku 40 aastakka tagasi. Tuud omma ütelnü ka Petseri mastõra esä. Vanast maarapäävä aigu Petserih ristikäuk valõt seto räbikist, sis nimä kattõ, a no omm näid järest inämp nätä. Ni seto rõivit om pers sagõhõhe nätä no ka Võroh, Põlvah, Tartoh, Tallinnah.

Kirmasõ vanast olli rahvarohkõ, valõti seto rõivist ni kõrraga võidsõ laulda laulutsõõrih koon 60 seto naist. Parhilla ku haard koon 50 inemist kokko, om hüä.

A no korjas Seto Kuningriik vai Leelopäiv rahva kokko tuhandit ni sääl om kuuh ni seto süük ku juuk, tands ja pillimäng, käsitüü ni leelo.

Ku võtta kõik kokko, sis ku seto kultuurist om midägi kaomah vai kaonu, sis tulõ midägi tõist asõmõlõ. Vahtsõ ao perrä, mõnõh tõõsõh paigah ku Setomaal, a kiäki nigu hoit kätt seto rahva pääl. Ni lasõi seto rahvast ni seto kultuuri ilmast kaoda. Om tuu rahva hing, om tuu Pühä Maara, om tuu Peko. A seto rahvas ni seto kultuuri om hoitu ni eläs edesi.