Sirli Homuha: lõunaeestlased on põhjusega uhked oma keele ja kultuuri üle

Sirli Homuha Foto: LEPM

Kui Lõuna-Eesti Postimees sai peaaegu kolm aastat tagasi käima lükatud, kirjutasime esimeses juhtkirjas, et kuigi Lõuna-Eestit on ajaloo jooksul korduvalt tükeldatud, on igasugused füüsilised piirid olnud kunstlikud. Olulisem piiridest on hoopis kogukondlik identiteet.

Samal seisukohal oleme tänagi: inimestevahelisi seoseid ega kuuluvustunnet ei lõhesta kunstlikult loodud raamid. Kultuur ja põlisrahvaste kombed on tugevate juurtega ning nende kestvust ei lõpeta riigikord ega pealtungiv uus aeg oma uute kommetega.

Lõuna-Eesti on kultuuri poolest eriti rikas – siin on tänapäeva ulatuvaid pikki traditsioone ja kombeid ning tugevat kogukonnatunnet. Siin on rikkaliku pärimuse ja kultuurilise taustaga nii setod, mulgid kui ka võrokad. Lõuna-Eesti kultuur on mitmekesine ja võimsate juurtega. Setsap on ka Lõuna-Eesti Postimees pidanud oluliseks sellest kirjutada ja viia neid teadmisi oma lugude kaudu lugejateni.

Tänase Lõuna-Eesti Postimehe nimi on ära trükitud lõunaeesti keeles. Lõunõ-Eesti Postimiis aitab tähelepanu juhtida nii 3. oktoobril alguse saanud ja täna lõppevale Seto kultuuri nädalale kui ka Lõuna-Eesti kultuurile laiemalt. Setod peavad regulaarselt ka oma kongressi, täna aga leiab aset setode tsõõriklaud, sedakorda küll koroonaajastule sobivalt internetikeskkonnas.

Kahtlemata on setod väga hästi säilitanud oma kultuuri ning seda teatakse-tuntakse mitte ainult Eestis, vaid välismaalgi. Setodel on oma vald, seto leelo on kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Ütleb ju ka tänase lehe avaloos ülem­sootska Rein Järvelill, et ilma uhkuseta rahvas on määratud hääbuma. «Kultuuri edasikandmine tekib siis, kui on uhkustunne selle üle, kes sa oled.»

Inimestevahelisi seoseid ja kuuluvustunnet ei lõhesta kunstlikult loodud raamid.

Ei vali keegi teine Eestis endale nii demokraatlikul viisil kuningat kui setod. Setomaa ja setode pühad ning kombed meelitavad pidustusele rahvast üle riigi. Seto traditsioonid on väga elujõulised ning tegemised saanud suurt tähelepanu, seda ka põhjusega. Ja just setod on need, keda jagub kahele poole riigipiiri. Neljandik Setomaast asub Eesti Vabariigi koosseisus ja kolm neljandikku Vene Föderatsiooni alal.

Sootska Annela Laaneots kirjutas hiljuti Lõuna-Eesti Postimehe arvamusloos, et setode elurõõm on nakkav ja setod oskavad elust rõõmu tunda. Näiteks tähistatakse nii Eesti riigiga seotud kui ka teisi tähtpäevi, setodel on kaks jaanipäeva, kahed jõulud. Pidu tuleb täna pidada ja tööd jõuab teha ka homme. Elada tuleb kire ja pühendumisega ning maksimumi võttes. Kas pole mitte õiged mõtted, mida tasuks ehk tänapäevases stressirohkes eluski eeskujuks võtta? Siin on miski, mis inimesi ligi meelitab – pühendumus ja kuuluvustunne, aga ei puudu ka lust ega lõbu.

Identiteedi küsimus on ka Lõuna-Eesti Postimehe veergudel mitmel korral arutelu all olnud. Kes me, lõunaeestlased, oleme ja kuhu kuulume? Võru instituudi direktor Rainer Kuuba on Lõuna-Eesti Postimehe veergudel öelnud: «Eelmise sajandi lõpus uuriti ka Võru-, Põlva- ja Valgamaa elanike identiteeti ning sellega seonduvaid tegevusi ja hoiakuid. Selgus, et ennast selgelt võrokeseks või setoks määratlejatel on uhkustunne oma päritolugrupi üle ning emotsionaalne seos sellega oluliselt suurem kui teistel eestlastel.» Säilitagem siis seda uhkustunnet, see hoiab ka kultuuri ja keeled elus.