Päevatoimetaja:
Mati Määrits

Tomi Saluveer: kriis pakub võimalusi

Copy
Tomi Saluveer
Tomi Saluveer Foto: Arvo Meeks

Millised võimalused avanevad ettevõtluses pärast koroonakriisi taandumist? Millist uut sängi või väiksemaid ojasid mööda hakkab jõgi voolama pärast seda, kui viirus on senisele majandusele tammi ette ehitanud? Eelmisel nädalal toimunud ettevõtlusnädala läbiv teema oligi elu pärast viirust. Kriis on kellelegi probleem, mõnele teisele aga hoopis võimalus.

Muutunud maailmas on eraldatusel ja kaugtööl üha suurem väärtus. Puhta looduse ja e-riigi lahendustega on Eestil hea stardipositsioon. Kui näiteks tihedalt asustatud Hollandis ringi liikudes on mõne metsatuka märkamine haruldane, siis Eesti metsade, kuppelmaastiku ja järvesilmade keskel tunneb arvutiööd tegev romantikuhingega inimene ennast justkui paradiisis. Või kui Hiinas tuleb õhusaaste tõttu maski kanda ka viirustevabal ajal, siis Kagu-Eesti hajaasustuses on maski kandjaid isegi teise koroonalaine ajal pigem vaid üksikuid.

Paljud keskustest maale kolinud inimesed avastasid esimese koroonalaine järel, et tegelikult saabki maal tööd teha. Koosolekute pidamiseks ja muudeks töisteks tegemisteks ei pea sõitma maha pikki vahemaid. Kriis on Kagu-Eesti kaugtöökeskuse ideed toetanud, kasutusele on võetud uued tehnoloogiaid ning kaugtöö arendamiseks on parem aeg kui kunagi varem.

Kui võimalike investeeringute puhul tekib enamasti kohe vastasleer, ei tasu imestada, et kagunurgas suletakse järjest kauplusi, panga- ja postkontoreid.

Kõik ei ole kaugtöö arengus siiski hästi. Seni, kuni väga suur osa Kagu-Eestist on endiselt hädas kehva internetiühendusega, pole metsade ja järvede ilu nautimise kõrval tegelikult võimalik arvutitööd teha. Mingit tiigrihüpet pole siin kandis senini toimunud. Või kui tiiger hüppaski õhku, siis saaki ta ei tabanud või maandus kõhuli.

Teine asi on igapäevane reaalsus. Äärealade rahvastik vananeb ja noored kolivad endiselt pigem keskustesse või lähevad välismaale. Nii väheneb rahvaarv ja koos sellega tõmmatakse koomale teenuseid. Ja kui võimalike investeeringute puhul tekib enamasti kohe vastasleer, ei tasu imestada, et kagunurgas suletakse järjest kauplusi, panga- ja postkontoreid. Isegi sünnitusosakondi. Kuni veel üldse on, mida kinni panna. Kui pole töökohti, pole ka inimesi ega vajadust siin teenuseid pakkuda.

Muutunud maailmas võiks Kagu-Eesti seega mõnekümne aastaga muutuda helgeks kaugtööparadiisiks, kui vaid selleks ajaks jätkuks siin piisavalt inimesi, nii et alles jääksid kaugtöötegijatelegi eluliselt vajalikud teenused.

Märksõnad

Tagasi üles