Maarius Suviste: Miks peab andma täiega pasunasse?

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Piisab vaid ühel ministril korra suu lahti teha, kui ongi järjekordne purgaa jälle lahti. Ei õigusta mitte kedagi ega midagi, kuid ei tümita ka. Ei ole kellegi poolt ega vastu. Aga Kaabude seltskonna varasemaid purtsatusi teades ja meenutades võiks ju nüüd seegi kord pisut rahulikumalt võtta. Või on see asjatu lootus?

Oligi vahepeal kuidagi vaikseks jäänud.

Aga näe, nüüd läks lärm lahti, kui siseminister ütles väliskanalile intervjuud andes teiste teemade seas, et las geid jooksevad Rootsi. Ühed tõttavad appi kahjutuld kustutama: öeldes, et lauset tõlgiti valesti ning tegelikult mõtles ta, et jooksevad mitte Rootsi, vaid Rootsis. Vastased omakorda selgitavad üha jõulisemalt ja tulisemalt, et sellise inimese koht ei ole valitsuses, kes saadab oma inimesi riigist välja ning viljeleb kurjust ja vihkamist.

Eks seda ole varemgi ette tulnud ja üritatud selgeks teha, et küll on valesti tõlgitud või üleüldse on valesti mõistetud. Öeldi üht, mõeldi teist, tegelikult arvati kolmandat ning välja tuli nagu alati. Ei miskit uut. Ning loomulikult ei jäta vastasleer juhust kasutamata, et ennast pildile saada ning ühe hingetõmbega kõik välja öelda. Neil võib olla õigus, et see ei saa nii jätkuda.

Öeldi üht, mõeldi teist, tegelikult arvati kolmandat ning välja tuli nagu alati. Ning loomulikult ei jäta vastasleer juhust kasutamata, et ennast pildile saada ning ühe hingetõmbega kõik välja öelda.

Kuid üha rohkem tundub, et tegu on ühe või teise hästi läbi mõeldud asendustegevuse pakkumisega. Ei pea ju selleks ilmtingimata kõrgelt haritud ja suurte kogemustega poliittehnoloog olema, et näha ja mõista: mitte miski ei ole niisama ega juhuslik. Eriti veel, kui mängitakse suurelt. Kui ikka vaja mõnelt endale keeruliselt või valusalt teemalt tähelepanu kõrvale juhtida, et teine kont hambusse visata, siis uued teemad letti lüüaksegi. Nii on tehtud varem ja tehakse tõenäoliselt ka edaspidigi.

Kui üha teadlikumalt pakutakse ja püütakse väljaütlemistega tähelepanu pälvida, siis kas on vaja suures pildis igat sõnakõlksatust, rõhuasetust või virvenduse esilekutsumist tähele panna? Kui märgatakse ja räägitakse ning ollakse pildil, järelikult õnnestus. Kui aga üldse mitte välja teha, siis loodetavasti raugeb ka huvi. Iseasi, mida siis välja mõeldakse, kui asendustegevusele vaja hoogu juurde anda.

Igale tormile järgneb vaikus, ja vastupidi. Küll ükskord selgub, kus kivi all vähid tegelikult peidus on.