Ühised teemad

Arved Breidaks
, reporter
Copy
Arved Breidaks
Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Kirjandusteadlane Maarja Vaino on avaldanud kahetsust, et kuna noored loevad vähe Eesti kirjandust, eriti klassikat, tekib tulevastel põlvedel puudujääk ühistest teemadest, kangelastest ja antikangelastest, ühisest tunnetusest ja arusaamast, kust oleme tulnud ja kuhu teel oleme.

Mõistan põlvkonnakaaslase muret täiesti. Lapsed loevad ilukirjandust vähe ja sundida neid selleks on pigem võimatu. Isegi kui koduriiulitel seisab meetrite viisi raamatuid, kõnnitakse neist mööda näoga, nagu oleks tegemist veidra tapeediga. Eesti keel ja kirjandus annavad õppekavas positsioone käest ja varsti vaatabki elluastuja sulle mõistmatu näoga otsa, et kas Joosep Toots ja Vargamäe Andres olid isa ja poeg või vennad või mis neil see probleem üldse oli. Kirjandus ei kõneta noori, pole atraktiivne.

Samas pole õige väita, et noortel jääb seetõttu ühistest teemadest vajaka. Kogemuslik vaatlus kinnitab, et kirjandusklubi asemel kogunevad sõbrad pärast kooli ekraanide taha ja moodustavad mängukonsooli kaudu reaalajas toimiva üksuse, et minna koos lahingusse või täitma muud missiooni.

Minu lapsepõlves käisid poiste sõjamängud puumõõkade ja kokku klopsitud automaatrelvadega, nüüd on Fortnite oma miljoni võimalusega. Vestlus, mis poistel seejuures üle ilmavõrgu käib, on argoo, millest põlvkond vanem inimene ei pruugi aru saada.

Kasvaval põlvkonnal on seega kahtlemata oma teemad, mida isekeskis arutada, aga need pole seotud kirjanduse või muusikaga, vaid arvutimängudega. Probleem pole mitte mängus endas, sest poistele meeldib ikka sõda mängida, vaid keeles, mida sealjuures tarvitatakse. Kui poistel läheb kriitilisel hetkel pulss väga kõrgele, käib suhtlemine kiires eesti-inglise segakeeles. Miks? «Nii saavad kõik aru,» vastatakse.

Veel paar-kolm inimpõlve sellist segakeelt ja eesti keel muutub oluliselt. Selle kestmise nimel tuleb hoolitseda, et popimad arvutimängud saaksid tõlgitud eesti keelde. On elementaarne, et maailma kirjandusklassika on tõlgitud eesti keelde, kuid miks peaksid olema klassikalised arvutimängud olema üksnes võõrkeelsed?

Mõistagi ei asenda värviline arvutimäng mustvalgele trükitud Tammsaaret. Minule mitte iialgi. Kuid aeg ei küsi minu arvamust, vaid liigub ja muudab kombeid, nagu on alati teinud. Vahest oleks aeg mõelda sellele, et Vargamäe ei jääks vaid raamatusse, filmina kõvakettale või mällu teatrietendusena, vaid selle põhjal loodaks ka näiteks strateegiamäng.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles