Lõõtsakuninga magus elu
6. november 2020, 02:20
- Toomas Ojasaar: "Laste väike vanusevahe tuleb üksnes kasuks."
- Pärast lõõtsakuningaks saamist on kogu ajaline ressurss läinud kodu loomise alla
Põlvamaa aasta isa nominentidest noorima, lõõtsakuningas Toomas Ojasaare elu peaks olema õite magus, sest koduköögis valmivad kümned tordid ja pidulauad. Ka igal juubelipeol, mida pillimeheta ette ei kujutata, pakutakse nii kringlit kui torti.
Küsimusele, kui magus elu tal siis on, kostis Toomas Ojasaar: «Õnneks viiakse enamik toodangust ikka kodust ära. Pidudel aga üritan ikka viilida. Kui oled juba 11 aastat esinemas käinud, sai päris kiiresti mõõt täis.»
Et Toomas ja Ketriin Ojasaare kodus tegutseb kondiitri- ja kulinaartooteid valmistav Maiasmaa OÜ, on pererahva sõnutsi asjade loomulik käik.
«Kui kodus midagi uut katsetasin, pidi Toomas selle ära sööma. Üks hetk ta ütleski, et kuna mul kondiitritoodete valmistamine hästi välja tuleb, hakka parem samal alal tööle. Nõnda olengi juba peaaegu viis aastat küpsetanud,» selgitas Ketriin.
Kõike seda on perenaine teinud kolme lapse – viiese Triini, kolmese Tormi ja neljakuuse Tuuli kõrvalt.
«Paljud on küsinud, miks ma üldse tööd teen, kui mul on nii väikesed lapsed. Aga kui sa ei taha päriselt mõistust kaotada, ongi õigem olla vahepeal paar tundi köögis ja olla ka muud moodi vajalik, kui üksnes emme rollis olles. Kui Triini ja Tormi kahekesi olid, saime omavahel juba rütmi selgeks. Kõige pisema kõrvalt varun köögis olemise aega siiski rohkem,» märkis Ketriin.
/nginx/o/2020/11/06/13458903t1h17bd.jpg)
Isa on olnud alati toeks
Küsitud on sedagi, kes siis laste järele vaatab, kui ema töötab. «Vastan alati: nad on oma isaga, kellega siis veel. Tavaliselt selle peale imestatakse. Abikaasa on alates minu esimesest rasedusest olnud alati suureks toeks ja tegeleb lastega väga palju. Isegi kui nädalavahetustel on pikad esinemised olnud ning Triini ja Tormi hommikuti äratama tulevad, jõuab ta nendega tegeleda. Kannab lapsi kas või mitmekesi süles, kui pisikesed jalad väsinud või tuju kehva. Samuti mängib pilli ja õpetab laule. Meie isa on alati rõõmus ja lustlik ning suur eeskuju lastele,» sõnas perenaine.
Kui Tormi oli pooleaastane, käis Ketriin kahepäevasel ettevõtjate õppereisil. «Ja mul ei olnud kordagi mõtet, et kas nad saavad hakkama. Kui Triini sündis, tegi mees oma esimese mähkmevahetuse nii, nagu oleks seda kogu aeg teinud,» tunnustas ta kaasat.
«Kevadisel kriisiajal jäid Toomasel kõik esinemised ära ning ka minul öeldi tortide tegemine ära. Istusime siin kahekesi ja mõtlesime, mida nüüd ette võtame. Lõpuks hakkasime päevapakkumisi tegema ning inimestele ise koju vedama. Kusjuures vahet ei olnud, mida pakkusin – alati oli huvilisi. Ühel päeval tegin kartulisalatit, teisel päeval näiteks 200 tuuletaskut. Kuidas torte vedada, Toomas teab,» toonitas Ketriin.
Ketriin Ojasaar, lõõtsakuniga naine
«Isa kannab lapsi kas või mitmekesi süles, kui pisikesed jalad väsinud või tuju kehva. Samuti mängib pilli ja õpetab laule. Meie isa on alati rõõmus ja lustlik ning suur eeskuju lastele.»
«Enam ma ringristmikel ei kupata, sest suure hooga sõites lendavad tordid pagasiruumis edasi-tagasi,» täpsustas sohver.
Kondiitriamet kulub vahel ära ka väikeseks hädavaleks. Et Toomasele 25. sünnipäevaks üllatust valmistada, luiskas kaasa talle hommikul, et valmistab suuremat tellimust kliendile. Ning kui mees õhtul Viljandist lõõtspillikoolituselt tagasi jõudis, oli maja sõpru täis ning pidulaudki ootamas.
Kodukohvikut on koduõuel peetud kahel korral. «Toomas mängis koos sõpradega pilli. Läbi käis mitusada inimest. Sel aastal tegime 500 magusat asja ning kõik olid paari tunniga ära müüdud,» märkis perenaine.
«Selles mõttes on perefirma Maiasmaa nimi väga sobilik, sest ega maias maiusta ainult magusaga. Soolasearmastajale lähevad jälle šnitslid, lihapallid ja lõherullid,» leidis pereisa.
Ansambel, kes kodukohvikus mängis, kannab nime Pro-C-Duur. Nime sai punt selle järgi, et Toomas Ojasaarele jäi sünnitusmajas ringi kõndides pilk peale protseduuride toale ning talle meeldivad sõnamängud.
Oma tuba, oma luba
Ojasaarte pere elab Põlva valla Kauksi külas 1924. aastal valminud majas.
«Kui siia tulime, oli see täitsa elamiskõlbmatu. Ostmise ajal olid ilmad ka just soojaks pööranud, mistõttu ei osanud soojapidavusele üldse tähelepanu pöörata. Kui talv jälle kätte jõudis, oli pärast suurt kütmist hommikuks heal juhul alles viis kraadi,» meenutas Toomas.
Hoone elamisväärseks seadmiseks ulatasid abikäe sõbrad, vennad, sugulased. Soojustatud on vundamenti, ümber tehtud elektrisüsteeme, tehtud uued põrandad, vahetatud aknad ja katus. «Kõike tegime jõudumööda,» märkis pereisa.
«Võrreldes vanema ja noorima lapse sündimise aega, on eluolu ikka silmnähtavalt parem,» väljendas rahulolu Ketriin.
Enne päris oma koju kolimist elati kaheksa kuud üürikorteris.
«Ma ei tundnud ennast korteris hästi. Ka välja puhata ei õnnestunud seal kuidagi – uni tuli alles hommikul kell viis või siis läks sel ajal ära, mistõttu ülejäänud päev kannatas selle all. Ka lõõtspilli ei võtnud seal kordagi kätte, et naabreid mitte segada. Kui oled ikka maal üles kasvanud, pole kunagi pidanud teisel pool seina elava inimesega arvestama,» tunnistas Toomas.
«Kui saime teada, et laps on tulemas, välistasime selle korterielu. Mina olin 18, Toomas 22. Saada pangast laenu, et osta kas või valmis moodulmaja, oli üsna keeruline,» lisas Ketriin.
«Ja ega see õpetaja palk ole ka just selline, millega uut maja osta. Muud varianti sel ajal õieti ei olnudki. Kui varem siia kanti sattusin, mõtlesin, et mina küll kunagi Kauksisse ei koli, sest see asus Põlvast veel kaugemal, kui olin seni elanud. Kui aga seda maja vaatama tulime, ei tahtnud enam ära minna,» tõdes Toomas.
Nüüdseks on pereisa ütlusel kõige hädavajalikumad tööd tehtud ning saab hakata vaatama asju, mida tahad teha. «Kui lapsed suuremaks saavad, on neile omaette pinda vaja, milleks on teine korrus,» vaatas ta ettepoole.
Pärimisele, kas kolm last oli kohe abiellumise järel plaanis, kostis Ketriin: «Mina ütlesin algul, et neid võiks olla maksimaalselt kolm, Toomas aga, et vähemalt kolm. Kuna olen alles 24, siis kes teab, mis mõtted kolmekümnendates veel tulevad.»
Oma pere noorimal lapsel Toomasel on neli venda ja õde. «Õega on mul vaid aasta vahet, mistõttu hästi hea oli kasvada.
Juba sellepärast tahtsin ka enda lastele väikest vanusevahet. Triini ja Tormi on samuti head mängukaaslased, kuigi vahel kiusavad üksteist. Aga see käib asja juurde. Kõige väiksemaga tuli küll vähe suurem vahe sisse, aga kolm aastat ei ole ka veel päris hull,» tähendas ta.
Toomase ema Tiiu sai viis aastat tagasi Põlvamaa aasta emaks. Siis oli ta viie lapse vanaema. Praegu on lapselapsi 15.
Pillimehe tee algus
Toomas Ojasaar tunnistas, et oli kasvueas küllaltki tõrges kõige vastu, mis oli uus. «Ajasin alatasa sõrgu vastu. Aga lõpuks hakkas kõik, mis mulle pakuti, meeldima. Samamoodi oli muusikakooli minemisega. Idee tuli emalt. Aga ega ma ikka julgenud koju minna katsetelt läbi käimata. Ja kui üks õpetaja küsis, miks tahan muusikakooli tulla, vastasin ausalt: «Ema käskis».»
Õppima pandi poiss akordionit, sest populaarse kitarriosakonna kohad olid juba täis. «Kuna avalduses oli küsimus, mis pill kodus on, vastasin jälle ausalt, et akordion, kuigi tuult see väga hästi ei pidanud. Aga hakkas meeldima,» sõnas Toomas.
Mõni aasta hiljem viis elu poisi lõõtsani. «Peasüüdlane on muidugi Heino Tartes. Aga see on hea süü. Muusikakooli orkestri repertuaaris oli ka paar rahvalikku pala ja nende esitamiseks tuli Heino appi. Mind pandi tema kõrvale istuma. Kui 2007. aastal alustas lõõtspillikursus, kutsus Tartes mind sinna. Aga mina ajasin jälle sarvi vastu: lubasin küll minna, aga ei läinud. Kui järgmine kord orkestris nägime, küsis Heino, kuhu ma jäin. Selle peale läksin kohale ja hakkas nii meeldima, et lõõts ongi senimaani mulle pakutud asjadest kõige ägedam,» kinnitas Toomas.
Algul andis Tartes poisile laenupilli, misjärel tegi juba päris oma pilli. «Põhimõtteliselt ta kinkis mulle selle. Ta ei lasknud mul isegi juttu tasumise võimalikest variantidest lõpuni rääkida, vaid kostis: «Ah ole vakka – ma näen, et sa tahad selle asjaga tegeleda,» on Toomas Ojasaar meistrile tänulik.
Kui telefonid üha moodsamaks läksid, tõmbas noormees sinna lõõtsalugusid ja kuulas igal vabal hetkel. «Kui ma poleks seda materjali kuulanud, oleksid ise mängimise ideed väga ruttu otsa saanud,» põhjendas ta.
Toomas Ojasaar, lõõtsakuningas
«Põhimõtteliselt Heino Tartes kinkis mulle pilli. Ta ei lasknud mul isegi juttu tasumise võimalikest variantidest lõpuni rääkida, vaid kostis: «Ah ole vakka – ma näen, et sa tahad selle asjaga tegeleda.»
Lõõtspilli juures köidab Ojasaart seegi, et kui lugu ka kõlab natuke omanäoliselt, siis keegi ei pahanda. «Kui mingi käiguke liiga keeruline on, siis võib-olla lihtsustad natuke. Kui aga lugu on sulle liiga lihtne, teed jälle keerukamaks. Mõnda pala olen oma seitse korda ringi õppinud, mille käigus on see muutunud üha ägedamaks,» sõnas mees.
Esimesed omaloomingulised palad sündisid päris ammu, aga hoopis teiste pillide – kitarri ja karmoška – peal. «Lõõtsa puhul on palju tüüpkäike, mis hakkavad vahel lausa segama, sest kõik on juba olemas. Viimane avastus on, et kui ees on valmis tekst, siis sellele on hulga lihtsam viisi peale teha,» avaldas autor.
Lõõtsakuningas 2014. aastast
Lõõtsakuningaks sai Toomas Ojasaar 2014. aastal. Selle tiitli saad siis, kui võidad võistumängimise kolm korda.
«Aga olgem ausad, pärast seda on kogu ajaline ressurss läinud kodu loomise alla. Võtta päevas kuni neli tundi pill kätte, et edasi areneda – seda pole ma suutnud teha. Aga vormis on mind hoidnud esinemised,» tunnistas lõõtsakuningas, kes hakkas pärast koroonaaega pidudel uuesti mängima juunis.
«Valdavalt on iga nädal vähemalt üks mäng. Enamik on juubelid. Unistan, et saan peolt nelja-viie tunniga tulema, aga tavaliselt jääbki see lootuse hellitamiseks. Tegemist on ju tüüpiliste eestlaste pidudega, kus algul vaatad, et ei saagi vedama. Ning alles viimase poole tunni jooksul ärgatakse ning pidu läheb käima. Kuidas sa just siis lõpetad, kui rahvas alles sai hoo sisse,» lausus pillimees.
Kui vahel mõni vanem inimene tellib pala, millest Ojasaar pole kuulnudki, otsib ta selle vaheajal internetiavarustest üles ja paari kuulamise järel on see täiesti võimalik pillist välja meelitada. Ning üldjuhul jääb ka loo tellija rahule.
«Aga mida noorem on rahvas, seda vähem on mõtet soovilugusid küsida,» ütlevad muusiku tähelepanekud. «Kui küsitakse, siis näiteks Hellasid Vellesid või Metsatöllu – samas ei ole lõõts sellisteks lugudeks mõeldud. Kõigi võimaluste pill on akordion, kus on kõik noodid olemas.»
Küsimusele, kas on raske olla pillimehe abikaasa, kostis Ketriin: «Ega meid sugulaste ja tuttavate sünnipäevadele enam ei oodata, sest mõlemal on nädalavahetused kiired. Üks on köögis ja teine kusagil mängimas. Vaba nädalavahetust tuleb pigem otsida ja planeerida. Aga küsimusele vastates: koos saab oldud juba kaheksa aastat ja seni pole raske olnud.»