Maarius Suviste: võbeleva süldi hingetõmbed

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Vanarahva ütlusele, et igal oinal oma mihklipäev, on nüüd lisaks tulnud uuerahva ütlemine: igal helmel oma mardipäev. Mõeldagu siis selle all mida iganes.

Lahkuda ministriametist, öeldes, et «Mul on kõrini!», on juba klass omaette. Midagi sellesarnast varasemast küll ei meenu.

Ühe skandaali haavad ei ole veel paranenudki, kui juba tuleb järgmine. Äsja andsid isa-poega Helmed erakonna raadiojututunnis kujundlikult öeldes vastu vahtimist USA presidendivalimistele ja tümitasid valitud presidenti Joe Bidenit.

Nagu nad teada andsid, ei ole küsimustki selles, et need valimised on labaselt, jultunult ja massiliselt võltsitud ning USA presidendi valib süvariik.

«Süvariigi tegutsemisloogika on omaenda tegevusvabaduse tagamiseks sokutada igale poole närakaid, korrumpeerunud, šantažeeritavaid närakaid. Joe Biden ja [tema poeg] Hunter Biden on korrumpeerunud tüübid,» ütles Mart Helme.

Piisas säärasest röögatusest, kui olimegi jälle rahvusvahelises pildis. Maine läks. Arvata, et nüüd haavad paranevad, kui ütleja valitsusest jalga lasi, on ilmselt naiivne. Neid löökidest tekkinud auke lapime veel kaua.

Kas Ratas saadab seekord Helmele raske töönädala lõpuks hamburgeri või kuu lõpupoole tänupüha eel hoopis kalkuni?

Kaugele EKRE koalitsioonipartneritega veel läheb, õigemini, kui kaua lasevad Isamaa ja Keskerakond kummi venitada, endale pähe istuda ning ennast ja teisi mõnitada, on tekkinud juba sportlik hasart.

Vana-Helme äraminemisega valitsusest lasti vahest aur välja, tilgutite alt pääseti tavapalatisse ning ruumid tuulutati, aga kauaks koalitsioonil tervist jagub, on iseasi. Tõsi on, et ameti maha pannud siseminister on juba kuues ametist lahkunud EKRE minister. Rahandusminister on ametis edasi – justkui ei juhtunudki äsja midagi.

Samas: äkki ongi eesmärk teatud aja tagant teadlikult hullu ajada, vett sogada ning lõpuks sogasest veest parimad palad endale välja noppida? Elame, näeme.

President Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et valitsus meenutab võbelevat sülti. Kui gastronoomiaga jätkata: kas Ratas saadab seekord Helmele raske töönädala lõpuks hamburgeri või kuu lõpupoole tänupüha eel hoopis kalkuni?

Ning hoopis teistsuguse mõõtme saab nüüd Mart Helme enda kunagi kuulsaks lauldud laulu «Võõra linna tuled» algus: «Olen küllalt su aega viitnud, paras hetk mul nüüd minna on...» Aga kes kustutab valitsuses viimasena tule? Ja millal?