Jaan Rapp: kosutav koosmeel... kauaks?
16. november 2020, 00:13
Viimasel ajal ei ole paraku olnud just palju hetki, kui olen saanud endamisi mõelda: «Sellist Eestit ma tahtsingi.» Esiteks kogub riigis üha uusi tuure koroonaviirusega nakatumine ja selle tagajärjed meie inimeste eludele, vaimsele tervisele, aga ka majandusele on vähemalt mõnes osas kindlasti korvamatud. Sest igal inimelul on väärtus, samuti igal praeguse olukorra tõttu kaduval töökohal.
Teiseks tundub Eesti ühiskond olevat sügavamalt lõhestunud kui kunagi varem. Kui kuuled, millist juttu räägivad EKRE poliitikud ja millist rohelised ning sotsid, tunduvad erimeelsused olevat ületamatud. Reformierakond tegi ühe hiljutise valitsustüli käigus küll katse Keskerakonnaga koos uut koalitsiooni looma hakata, aga jõuetuks katseks see ka jäi. Ilmselt on Kaja Kallase mitte alati just kõige läbimõeldumad sõnavõtud teised erakonnad ettevaatlikuks muutnud.
On kurb, et hoogne poliitkisma käib ajal, mil peaksime olema ühtsemad kui kunagi varem, et mobiliseerida ühiskond võitluseks koroonakriisi vastu. Isegi muidu üpris tulised debatid riigieelarve üle on sedapuhku taandunud verbaalsete erimeelsuste silumise ees: kes mida ütles, mida ta sellega mõtles ja kes sedapuhku vabandama või tagasi astuma peaks.
Selle kõige taustal mõjub tõelise valguskiirena Eesti riigis kolmel kõige tähtsamal positsioonil oleva inimese ühine videopöördumine koroonaviiruse leviku teemal. Eriti jõuliseks tegi sõnumi see, kuidas president Kersti Kaljulaid, spiiker Henn Põlluaas ja peaminister Jüri Ratas mitu korda päevas teleriekraanil jooksvas klipis üksteise lauseid lõpetavad. Milline harmoonia!
On kurb, et hoogne poliitkisma käib ajal, mil peaksime olema ühtsemad kui kunagi varem.
Pole paraku saladus, et need kolm isikut pole seni just sageli ühel meelel olnud. President pole hoidnud end tagasi kriitikaga valitsuse ja EKRE aadressil. EKRE on riigipead kritiseerinud nii viisakamaid kui vähemviisakaid väljendeid kasutades. Ning olgu lastel koolivaheaeg või mitte, kuid kui peaminister jätab vabariigi aastapäeval minemata presidendi vastuvõtule, ei anna seegi ühiskonnale sõnumit üksmeelest meie riigi juhtide seas.
Ent hoolimata sellest, et riigi kolme suunaja ühisavaldus igati tervitatav on, hiilib paratamatult pähe ka poliittehnoloogiline küsimus: «Kas ei nõustunud Henn Põlluaas selles kaasa tegema muu hulgas sellepärast, et end vaimusilmas juba järgmise vabariigi presidendina näeb?» Isegi kui see nii on, oli tegu vähemalt riigimehelikult väärika presidendikampaania stardiga.