K, 25.05.2022

Siim Saavik: eest libisev pension

Siim Saavik
, reporter
Siim Saavik: eest libisev pension
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Siim Saavik
Siim Saavik Foto: Arvo Meeks

Alles hiljuti esitleti Eesti elanikele teise pensionisamba ümberkorraldusi, mille kõige kaasahaaravam osa puudutas seda, et inimesed saavad sinna kogutud raha soovi korral välja võtta. Osa poliitikute suust kõlasid siirad rõõmuhüüded, kuidas rahvale antakse vabadust juurde.

Teised jällegi kiristasid hambaid ja kahtlesid inimeste oskuses selle rahaga midagi mõistlikku pihta hakata. Mõlemal osapoolel on tõenäoliselt kohati õigus. Samas võiks tähelepanu pöörata sellele, kes üldse tulevikus vanaduspensionini jõuab ja millal.

Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt võime lugeda, et pensioniiga on järk-järgult tõusmas ja tõuseb 2026. aastaks 65 eluaastani. Aga kui järk-järgult edasi, siis kuhumaani?

1991. aasta kevadeni kehtis Eestis veel eelmise riigikorra pensionisüsteem. Pensioniiga algas siis naistel 55- ja meestel 60-aastaselt. Kümmekond aastat tagasi võttis riigikogu vastu seaduse, millega sätestati pensioniea üldine tõus 65. eluaastani. Paika on pandud seegi, et 2027. aastast seotakse vanaduspension 65-aastaste inimeste keskmise eeldatava eluea muutusega. Kui eeldatav eluiga pikeneb, tõuseb ka pensioniiga – ja vastupidi.

Kas jõuame lõpuks võrdsele pulgale edukate lähinaabritest pensionäridega, kes leevendavad põhjamaa sügishallust puhkusega lõunamaa liivarandadel?

Sellele lisandub teatav paindlikkus: inimene saab järgmisel aastal kohaldatava seaduse kohaselt valida, kas minna pensionile kuni viis aastat varem või lükata seda hoopiski edasi, juhul kui töötahet ja tervist jätkub. Igal valikul on oma tagajärg.

Kuna keskmine eluiga on Eestiski tõusuteel ja eakate osakaal üha suureneb, ei ole imestada, kui see «eeldatav eluiga» tõuseb aina kõrgemale. Iseasi on, kuivõrd hea tervise juures on need, kes sellest keskmisest vanusest kauemgi elavad. Vaadates pensioniea pidevat tõstmist, jääb üle ainult loota, et pension saab igale inimesele osaks ajal, kui veel on jaksu sellega midagi pihta hakata – mitte ainult hooldekodu kulusid maksta.

Eks näis, kuidas järgmise paarikümne aasta jooksul eestimaalaste pensionid kujunema hakkavad. Kas jõuame lõpuks võrdsele pulgale edukate lähinaabritest pensionäridega, kes leevendavad põhjamaa sügishallust puhkusega lõunamaa liivarandadel või ookeani ääres? Või kohmitseme jätkuvalt edasi samas elurütmis, kus keskmise pensionäri suurim lootus on, et kuu lõpuni toidurahagi ikka jätkuks? Eriliseks optimismiks vist siinkohal põhjust pole, kuid... Elame, näeme!

Märksõnad
Tagasi üles