Rainer Rahasepp: pimeduse saabudes kimbutab tänavail hoolimatuse tont

Rainer Rahasepp FOTO: Erakogu

Ilmastik mängiks meile justkui vingerpussi. Välised olud meenutavad varakevadet või niisket septembrit. Kui kalendrisse ei kaeks, siis vist ei teakski, et hingedepäev juba möödas ja kadripäev ukse ees. Tavaliselt on selleks ajaks juba esimesed lumememmedki maja ees rõõmu valmistamas ja lustakad laskumised nõlvadelt tehtud.

Küll lumi tuleb. Ikka omal ajal. Nii nagu viimasel ajal pakasel ja lumel kombeks. Pime aeg aga teab täpselt, millal platsis olla. Tema ei oota. Pikad pimedad õhtud on meil juba kohal ja aina pikemaks venivad. Nii on sügisel ja talvel ikka ju olnud.

Pimeda aja saabudes teavad aga eeskujulikud liiklejad, et enda nähtavaks tegemine on väga tähtis – isiklik ohutus ennekõike. Lihtne ning tõhus vahend selleks on helkur.

Tänapäeval on neid igat sorti ning liiklejad neid hea meelega ka kannavad. Enesest ja oma lähikondsetest hoolivad inimesed on helkureid soetanud koguni loomadele, kui pimedal ajal või halva nähtavuse korral lemmikuga väljas jalutatakse. Ka lastevankrite külge on neid paigaldatud.

Kinnita helkur paremale poole küljele, et see oleks sõidukijuhtidele ühtviisi nähtav nii eest kui tagant. Veelgi turvalisem ja säravam on, kui helkureid on suisa kaks.

Küll aga teeb politseinikke murelikuks, et sügise saabudes kohtab siin-seal ikka ja jälle neid liiklejaid, kellele pime aeg just kui ootamatult on saabunud. Ja seda on korrakaitsjad täheldanud nii linnas kui maal, nii linnatänavail kui ka maanteedel.

On sõnulseletamatult traagiline, kui helkuri puudumise tõttu jalakäija autojuhile märkamatuks jääb ja halvim juhtuda saab. Valus perekonnale, muserdav õnnetuspaigas abistavatele operatiivtöötajatele, aga raskesti üleelatav ka õnnetuse teisele osapoolele.

Uuringud näitavad, et helkuri kasutamine on püsinud viimase nelja aastaga 64–68 protsendi juures. Seda on hea tõdeda, et kasutamisaktiivsus ei ole langenud. Isiklik eeskuju on nakkav ning igaühe tubli panusega saame ühiselt liiklusturvalisust veelgi paremaks muuta.

Siinkohal ongi paslik meelde tuletada, et helkur on küll pisike, aga väga tõhus vahend enda nähtavaks tegemisel. Helkuri tööpõhimõte ei vaja vooluvõrku. Tublist abivahendist on ennetuse mõttes palju tolku.

Kinnita helkur paremale poole küljele, et see oleks sõidukijuhtidele ühtviisi nähtav nii eest kui tagant. Veelgi turvalisem ja säravam on, kui helkureid on suisa kaks. Kontrolli, et helkur ei jääks üleriiete alla, ei ununeks sinu taskusse või õlakoti sangade ümber. Ära peida seda. Lase helkur julgelt rippu. Sedasi on iga kergliikleja sõidukijuhtidele juba piisava vahemaa tagant ja õigeaegselt nähtav nii, et üksteisest möödumine kedagi ohtu ei sea.

Enesest ja oma lähikondsetest hoolivad inimesed on helkureid soetanud koguni loomadele, kui pimedal ajal või halva nähtavuse korral lemmikuga väljas jalutatakse.

Ka viimatine «tondijaht» kodukandi tänavatel kinnistas statistikat ning teadmist, et muist inimestest on praeguseks juba märganud, et õhtud lähevad varakult pimedaks ning nad on end turvaliselt helkuritega varustanud.

Vaid mõni üksik tänaval liikunud inimene oli pimedam kui öö ning nemadki nimetasid end kalendri tähtpäevale kohaselt mardisantideks. Vanarahva kommetest hoolimata said nemadki sel õhtul endale külge ühe helkiva tulukese edasiseks turvaliseks santimiseks ja kohalikele peredele rõõmu ja õnne toomiseks.

20.11.2020 25.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto