Päevatoimetaja:
Mati Määrits

Arved Breidaks: uus valik: habe või mask?

Copy
Arved Breidaks
Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Kui juhtute olema habemik, valmistab maskikandmise kohustus teile ilmselt ebamugavust, sest mask ei taha habeme peal kuigi mugavalt püsida. Kas loobuda maskist või habemest? Keskeas meestel on see eelis, et kuigi juuste juurdekasv on pidurdunud, kasvab habe igal juhul tagasi. Meie kultuuris pole habe ka vältimatu mehelikkuse tunnus, nagu näiteks muistses Kreekas. Nõnda kaalun, mida oma lõuaalusega täpsemalt pihta hakata, sest maskist loobuda ei taha.

Maskikandmise puhul pole küsimus kodanike eneseväärikuse alandamises või «suukorvistamises», nagu neid etteheiteid võib sotsiaalmeediast leida. Küsimus on selles, kas inimene soovib kurjalt viiruselt hoogu maha võtta või mitte. Maski ettetõmbamine on kõige lihtsam viis viiruse levikut pidurdada, kui peate avalikus kohas ringi liikuma.

On muidugi terve rida inimesi, kes väidavad, et tegelikult ei kaitse mask kedagi. Et selle kandmise nõuet pole põhiseaduses kirjas ja koroonaviirustki pole ülepea olemas. Valed on alati ilusad ja ligitõmbavad, aga usk on imesid teinud seni peamiselt piibliraamatus. Sestap on arukam uskuda pigem tunnustatud arsti, kes soovitab maski kanda, kui isehakanud arvamusliidreid, kes peavad seda inimese alandamiseks.

Küsimus on selles, kas inimene soovib kurjalt viiruselt hoogu maha võtta või mitte.

Uued kohustused tekitavad alati üksjagu ebalust ja trotsi. Ka aluspesu kandmine oli esiti harjumatu ja ahistav. Või käimla kasutamine, milleta maarahvas oli sajandeid läbi ajanud. Kondoomi tähendus muutus minu põlvkonna silmis oluliselt pärast Freddie Mercury aidsi suremist. Toona seisis küllap kogu ilm äratundmise ees, et see lateksist rõngas pole üksnes rasestumisvastane abivahend, vaid võib HI-viiruse levikut takistades päästa elusid.

Muidugi võib väita, et ka HI-viirust pole olemas või selle on leiutanud reptiilid ja vabamüürlased, kuid mõistlikum on peole minevale teismelisele lapsele kondoom kaasa anda. Kaitsemask aitab meid täpselt sama põhimõttega: kui olen enesele teadmata viirusekandja, on maski taga tõenäosus seda levitada väiksem, kui maskita ringi leekides.

Parem karta kui kahetseda. Nende seas, kes koroona rängal kujul läbi põdenud, on kahetsejaid olnud palju ja tuleb küllap juurde. Paraku ka neid, kellele koroona jäi viimseks diagnoosiks. Austusest nende inimeste kannatuste vastu ja tulevaste kannatuste vähendamiseks on maski ettepanek vähim, mida teha saab.

Tagasi üles