Valga linnas on hästi hoitud saladus
26. november 2020, 19:12
Ligi kaks ja pool aastat tagasi sai pidulikult avatud Valga uus keskväljak. Sellega astus omavalitsus olulise sammu unistuse poole, et linna ajaloolises keskpunktis võiks olla taas elu. Inimesed on väljaku küll hästi vastu võtnud, samas on korrastatud plats halastamatult esile toonud sealsete räämas hoonete inetuse. Üks erilise kriitika alla sattunud vana hoone on aga osutunud tõeliseks varjatud aardeks.
Ajaloost teame, et omal ajal kerkis Valga keskaegne asula Riia, Tartu ja Pihkva teede ristumiskohta, mis asus umbes Jaani kiriku praeguses asupaigas. Tõenäoliselt oli ristmik algselt kauplemise koht, mille ümber tekkis tasapisi esimene hoonestus ja hakkas kasvama linn. Turg jäi samale kohale sajanditeks, kuigi ajalugu on Valga vastu armutu olnud ja asula palju kordi tõsiselt kannatada saanud.
Oma praegusele asukohale Vabaduse tänava lõpus liikus turg alles aastal 1905 ning see juhtus tolleaegsete ärimeeste soovil viia kauplemiskoht raudteejaama lähedale. Kui linn 15 aastat hiljem poolitati, hakkas algne kesklinn majanduslikult kiratsema: inimestel oli sinna üha vähem asja, sealsed ärid suleti üksteise järel. Järgneva sajandi vältel hooned tühjenesid ja lõpuks ka lagunesid ning Riia, Raja ja Sepa tänava hoonestus hõrenes.
Eesti ja Läti liitumisel Schengeni leppega ning Euroopa Liidu fondide toel avanesid võimalused sajanditagust vale otsus tagasi pöörata. Just see asjaolu sai määravaks Valga uue keskväljaku asukoha valikul.
Pikalt kestnud rasked majanduslikud olud ja puuduvad investeeringud olid aga mõjunud enamikule ajaloolise kesklinna hoonetest halvasti ning mõnigi neist oli muutunud tondilossiks. On õigustatud ootus, et uus keskväljak suurendab tulevikus võimalust, et majad korrastatakse ja need leiavad kasutuse. Kuid kui allakäik on kestnud sajandi, ei ole võimalik neid taastada üleöö. Ka meie kahe ja poole aasta pikkune kogemus kinnitab seda.
Üldiselt on kuulda, et Valga elanikele keskväljak meeldib, eriti laste mänguväljak, kuid kurdetakse puuduvate teenuste, ebaturvalisuse ja väljakut ümbritsevate ehitiste väljanägemise üle. Kõik kolm aspekti on omavahel seotud: kui hoonete seisukord võimaldaks nendes teenuseid pakkuda, meelitaks see omakorda väljakule rohkem inimesi ja sellega kaasnev suurem sotsiaalne kontroll looks teatava turvalisuse.
Koledatel majadel on veel üks mõju: inimesed häbenevad neid. Enne väljaku avamist ei olnud meil just palju põhjusi sellesse piirkonda sattumiseks, nii ei olnud ka inetud hooned pinnuks silmas. Uus väljak toob need vanad ja väsinud ehitised justkui rambivalgusesse. Ja see pilt ei ole ilus.
On tavaline, et kui meid miski häirib, otsime võimalikult lihtsat ja kiiret viisi sellest vabanemiseks. Suurimat kriitikat on saanud Jaani kiriku ja keskväljaku vahel asuv väike kollase laudfassaadiga maja, mis kannab aadressi Kesk 19. Kaks kümnendit tühjana seisnud endise kaupluse olukord oli selle sajandi algusaastateks muutunud äärmiselt troostituks. Omavalitsus omandas hoone väljaku planeerimise käigus ning juba tekkis ka tugev surve maja lammutada. Kuid tegemist on muinsuskaitsealaga, mis tähendab, et lammutamisele eelneb keeruline protsess ning läbirääkimised selle võimalikkuse üle võivad kesta aastaid.
Kompromissina andis muinsuskaitseamet loa lammutada varemeis tagumine tiib ning katta fassaadid puitkiudplaatidega. Hoone saatus jäi lahtiseks. Enne keskväljaku pidulikku avamist tuli meil korduvalt aru anda, kuidas on võimalik, et uhke väljaku kõrval seisab selline kolemaja.
Väljak ei ole kunagi pelgalt ilusa sillutisega, pinkidega varustatud plats. Sellel peavad olema «seinad» – ümbritsevad hooned. Kesk 19 hoone täidab tulevikus seda rolli suurepäraselt. Ilma selle majata oleks oma «seina» kaotanud nii Riia tänav, Jaani kiriku plats kui ka keskväljak. See oli esmane põhjus, miks hakkasime kaaluma hoone lammutamist ja selle uuesti ülesehitamist koopiana. Liiati oli maja algupäraselt stiilne puitehitis, mis sobituks linnapilti.
Pöördusimegi eelmise aasta lõpus muinsuskaitseameti poole palvega hoone lammutada ja uuesti ehitada. Amet lükkas palve tagasi põhjendusega, et enne otsuse langetamist on vaja välja selgitada hoone väärtus. Vallavalitsus tellis ehitusuuringud, mille kevadel-suvel viis läbi ehitusinsener Toivo Erilt koostöös Piret Puhalaineniga TalTechi Tartu kolledžist.
Uuringud tõid üllatusi. Nende käigus selgus, et laguneva nõukogudeaegse fassaadi taga peitub tõeline aare. Ehitusinsener Erilti selgitusel pidi maja olemas olema juba enne Jaani kiriku ehitustööde algust 1787. aastal. Nimelt oli maja omanik pottsepp Johannes Kern, kes sellele kirikule ahjud ehitas.
Maja krundi kohta leiab märkmeid ka kodu-uurija Aleksander Saksa koostatud koduloolisest passist, kus on märgitud, et nimetatud kohal paiknes hoone juba Rootsi ajal (1683. aastal), millest ilmselt säilis osa maakivivundamendist. Praegu saab peaaegu kindlalt väita, et kõnealune hoone on vanim säilinud Valga puitehitis ja sellest vanem on linnas ainult osa Ramsi vesiveski müüridest.
Kui hoonest lähemalt rääkida, siis see oli tüüpiline 18. sajandi baltisaksa linnakodaniku elamu, milliseid on Lõuna-Eesti linnades säilinud üksikuid. Kahe ja poole sajandi jooksul on hoonet pidevalt ümber ehitatud ja nüüdseks on see pea tundmatuseni muutunud. Veel 18. sajandi lõpul pikendati elamut Riia tänavani ning see sai juurdeehitise, mis nüüdseks on lammutatud.
1850ndate aastate paiku sai elamust ärimaja, hoone keskel asuv mantelkorsten lammutati ning selles leidis koha kaks kauplusesaali. 20. sajandi alguses lisandus kahekorruseline juurdeehitis Jaani kiriku peasissepääsu vastas ning kadus katuse üks otsakelpadest. Sellele järgnesid ümberehitused nõukogude ajal ja Eesti taasiseseisvumise algusaastail, mille käigus kaeti hoone väljast ja seest mittesobilike viimistluskihtidega. Tõenäoliselt just suuresti nende kihtide tõttu oldi hoone väärtuse osas teadmatuses.
Veelgi lähem vaatlus on andnud teadmise, et maja konstruktsioonid on ootamatult hästi säilinud. Nii maakividest vundament, hoone rõhtpalkseinad kui ka katusekonstruktsioon on algne ja heas korras. Hoones tulid eemaldatud viimistluskihtide alt välja mõned algupärased siseuksed ja seintel on osaliselt säilinud maalingud. Selles valguses võib olla isegi rõõmus, et muinsuskaitse taotlust hoone lammutada ja uuesti üles ehitada ei rahuldanud. Liiatigi on avanenud võimalus taotleda Norra toetuste programmist «Kultuuriväärtuslike hoonete renoveerimine väikelinnades, kus on kehtestatud vanalinna muinsuskaitseala» toetust hoone taastamiseks.
Maja restaureerimine on kindlasti oluliselt kallim selle lammutamisest koos uuesti ülesehitamisega. Samas ei pea ma võimalikuks meie praeguste teadmiste juures enam hoone lammutamisest rääkida: originaalse maja kadumine linnapildist tekitaks Valga kohamälus suure lünga. Pealegi, juhul kui me läheksime edasi lammutamise ideega, võtaks muinsuskaitseamet hoone suure tõenäosusega mälestisena arvele ja seda maja me sellises seisus keskväljaku kõrvale jätta ei saa ega soovi.
Soovime hoopiski jätkata toetuse taotlemisega Norra programmist ja loodame saavutada edu. Kui õnnestub toetus saada, viime läbi põhjalikud restaureerimistööd, mis annab meie linnapilti tagasi ühe väärika hoone, milles paiknevad äriruumid plaanime anda rendile. Usun, et juba aastal 2022 asub Valga kõige hubasem ja kaunim kohvik just selles väärikas hoones. Usume koos!