Kuldar Leis: areng tapab ääremaad

Kuldar Leis Foto: Sille Annuk

Mulle meeldib meediast lugeda positiivseid lugusid sellest, kuidas kuskil on midagi uut loodud või muidu hästi tehtud. Paraku tuletab igapäevaelu tihti meelde, et Kagu-Eesti on ääremaa ja mida kaugemalt ning infotehnoloogilisemalt vaatad, seda nukram on lähitulevik. Ma ei taha seejuures otsida vaenlast, sest seda polegi.

Tänase loo põhjuseid on suures plaanis kaks. Esiteks muutub maailm kiiresti moodsaks ja teenuse füüsilist kohaolu pole enam sel määral vaja kui varem. Teiseks, mida kaugemal asub teenuse pakkuja pea, seda vähem teda huvitab väikse inimese (või ääremaa) olukord. Tulemus on võitlus sajapealise lohega: kui ühe pea saad maha raiuda (loe: suudame tõestada, et ärge sulgege seda üksust), siis kohe kasvab järgmine. Reaalsus on, et sellised mõttetud ja tihtipeale kaotusega lõppevad võitlused hoiavadki fookuse seal ning arengu üle mõtlemiseks on jaks kadunud.

Toon mõne näite Põlva taustal, aga variatsioonidega on sarnane seis kogu Kagu-Eestis. Maanteeamet tahtis sulgeda autoregistrikeskuse Põlvas. Kui statistikat vaadata, on tehingute arv kindlasti kordades madalam kui Tallinnas. Aga selle eest oli lühike järjekord ja inimlik teenindus. Seega hoiab teenuse saaja kokku palju oma aega, kusjuures sel kokkuhoitud ajal ta saab oma põhitegevusega muuseas ka riigile rohkem maksutulu teenida. Võitlesime, ARK jäi alles – küll lühema tööajaga, aga on alles.