Maarius Suviste: teda polnud äkki enam vaja

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Eile oli tal viimane tööpäev. Tööandja juures, kus oli ametis peaaegu 15 aastat. Ta on üks neist, keda puudutas otseselt pandeemiaga kaasnenud mõju ning üks neist, kes töötas valdkonnas, mis rängalt kannatada on saanud. Ta töötas hotellis.

Ta arvab, et löök turismisektorile on nii valus, et sellest annab veel toibuda. Mida seetõttu töö kaotanud läbi peavad elama, näikse vähestele korda minevat.

Piirid on kinni, ei tule ega ole kliente. Eesti inimesed küll veel käivad, aga vähe, ja kui kauaks neidki äraelamiseks jätkub. Mida enam sügise poole, seda muserdavamaks seis läks.

Tema tööandja andis augusti lõpus teada, et valus samm tuleb ära teha. Ja koondamiskirves hakkas laastama. Kuna ta oli nii kaua tööandja juures ametis olnud, sai ta nii-öelda armuaega – koondamine kolme kuu pärast. Aga oli neid, kes pidid lahkuma olulisemalt kiiremini.

Tal tuli loomulikult nutt peale. Ja äng ka. Ning veel midagi, mida isegi raske sõnadesse panna. Aga mitte ainult tema töökohas – mujalgi, kus tuli pankrot ning kust mindi sisuliselt päevapealt.

Hotellis töötanud remondimehest pereisa – katsu ise uus töö leida! Pensionieelik – jää koju pensionit ootama! Restoraniteenindajast kahe väikese lapse ema – vaata ise, kuidas hakkama saad!

Hüvitisega kaua ei ela. Võib vaid oletada, kuidas neis peredes jõulud tulevad. Kas töö kaotanud ema-isa laste juures hakkavad päkapikud käima? Kas juba pandi midagi sussi sisse? Ning mis kingikotti ja jõululauale saab?

Tal tuli loomulikult nutt peale. Ja äng ka.

Ta ei mõista, mis toimub. Selmet jõuliselt ja otsustavalt midagi ette võtta, et töö kaotanud inimesed tööd saaksid, et saaks pere eest hoolitseda, süüa osta ja jaksaks arveid maksta, tegeletakse priiuse mäel ei tea millega. Õigemini asendustegevusega.

Seal on tähtsam just nüüd tegeleda arusaamatu abielureferendumiga, kuhu miljon läheb vaat et kohe nagu mutiauku. Poliitjauramised teemal, kes mida ütles või ei öelnud, kes keda kuhugi saatis või mitte ning kui suurt pattu ikkagi patustanud minister tegi, tunduvad olema olulisemad sellest, kuidas töö kaotanud inimesed hakkama peavad saama.

Talle tundub, et tuhanded, kes pole ise kuidagi süüdi selles, et turismisektori kokku kukkudes töötutearmee moodustus, on jäetud tähelepanuta. Mitte kedagi ei näi huvitavat.

Ta on minu ema.

Ta loodab, et toibub sellest hoobist. Peab hakkama saama, ja saab ka. Loodetavasti ka teised, tema saatusekaaslased. Iseasi, millal.