Arved Breidaks: kedagi ei jäeta maha?

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Riigikontrolör Janar Holmi 11. novembril riigikogus peetud kõnest tõugatuna käivitus Eestis kummaline arutelu selle üle, kas riik peaks hülgama hõreda asustusega äärealad, sest nendes pooltsiviliseeritud kohtades polevat enam võimalik tagada avalikke teenuseid. Tõsiselt ka või?

Keskealisel kipuvad tihti peenikese kirja lugemisel pookstavid silme ees kokku sulama. Selle vastu aitavad muidugi lugemisprillid ja teinekord piisab, kui sirutada teksti hoidev käsi välja: kaugemalt vaadates on võimalik ka kirbukirjast enam-vähem aru saada. Eks ole ju käibel ka ütlus, et kaugemalt näeb paremini.

On täiesti võimalik, et igapäevaselt ääremaal elav inimene polegi enda ümber laiutavat viletsust tähele pannud, mistap pidi keegi kõrgemalt tõe välja ütlema. Janar Holmi kahtlemata distantsilt määratud diagnoos Eesti äärealade tervisele ja ravi perspektiiv kõlasid ka paadunud kolkapatrioodile kainestavalt: «Kokkuvõtvalt võin öelda, et oleme Eestis jõudnud aega, kus tuleks ausalt inimestele tunnistada: kõikjal riigis harjumuspäraselt, ühetaoliselt ja ühtlase kvaliteediga avalike teenuste pakkumine käib meile üle jõu.»

Toetusi visatakse kui kühvliga nii vasakule kui paremale, kuid maal lihtsate igapäevaste teenuste elushoidmine on muutumas ületamatuks takistuseks.

Rabav otsekohesus. Vaimusilma ette kerkis Jüri Mõisa naeratav nägu, mis näis osatavat: «Aga millest ma kogu aeg olen rääkinud? Mida varem kõik Tallinnasse tulevad, seda parem kõigile.» Tõrjusin kujutluspildi kõrvale, sest eks ole meil ju valitsuse eesotsas endiselt Jüri Ratas, kes alles jaanuaris 2017 kinnitas: «Me (s.t valitsus) ei jäta kedagi maha.»

Paradoksaalselt tõusis avalike teenuste kättesaadavuse võimatus teemaks ajal, kui Eesti riigi rahakott on läbi aegade kõige priskem. Toetusi visatakse kui kühvliga nii vasakule kui paremale, kes aga küsida oskab, kuid maal lihtsate igapäevaste teenuste elushoidmine on muutumas ületamatuks takistuseks. Miski selles võrrandis nagu ei klapi.

Või siis, vastupidi, on kõik kogu aeg klappinud. Sest õigupoolest on ju paljud avalikud teenused maal juba ammu kinni pandud: kas see polnud tõhus, inimeste vajadused muutusid või polnud seda, kes teenust pakuks. Murelikud inimesed paluvad esmalt appi vallavalitsuse, see palub riigiametit, aga tulemuseks on üldjuhul, et lõpuks tuleb loota jumalale, et midagi hullu ei juhtuks. Seepärast on valitsusparteide otsus toetada katuserahaga kohalikke kogudusi ja kirikute remontimist täiesti asjakohane.