Märtsist on maailm palju muutunud. Me siin Kagu-Eestis tunneme end ikka samamoodi, aga arvan, et meid vaadatakse teise pilguga, stiilis «Seal kuplite vahel võib ju täitsa elu olla!». Paigad, kus äri keeb, aga ihud on liiga üksteise vastu, ei olegi enam paljudele ihaldusväärseimad elukohad.
Mis on Kagu-Eesti ettevõtluses 2020. aastal hästi?
Auhinnatud Räpina paberivabrik, Cristella VT, Combiwood, Estelaxe ja Siidrikoda on kõik Eesti kapitalil ettevõtted, kõik nad pühenduvad ekspordile. Seega ise lõime kapitali, ise juhime ja ise otsustame. Kui kriisi ajal väärivad enim tunnustust just omaenda inimesed, on see piirkonna elujõulisuse seisukohalt suur väärtus. Olgu see piirkond siis oma küla, Kagu-Eesti või kogu Eesti.
Kupland on sündinud. Enne sündi seati eesmärk, et kaugtöö peaks aastal 2030 olema Kagu-Eesti suurim tööandja. Ühelt poolt tundub klišeena, aga teisalt paneb teemaga järjest rohkem kokku puutuvad inimesed mõtlema, et kaugtööl ja Kagu-Eestil on tohutu potentsiaal ja järjest uued variatsioonid oma ideede ellu rakendamiseks. Algne ebalus, et kas leidub huvilisi Kuplandiga liitumiseks, on asendunud nende rohkuse tõttu lati kõrgemale seadmisega. Praeguse aja peamine ülesanne on teha selgitustööd, et sunnitud kodus töötamine ei võrdu kaugtöö mõistega, vaid seesama Kupland on kodus töötamise osaline alternatiiv.
Suvine siseturism tegi rekordeid. Kruiisilaevade ja lendude olematus jättis suvise Tallinna tühjaks. Piltlikult oli Tallinn sel suvel sama tühi nagu Kagu-Eesti kogu aeg. Kui senini pidime hirmsalt vaeva nägema, et Tallinna lennujaamas maandujatest kedagigi siia meelitada, siis nüüd pidi Tallinn esimest korda vaeva nägema, et keegi vanalinna jalutama tuleks. Me jäime selles võitluses selgelt võitjaks. Rahvas liikus suurematest linnadest maale siseturismi tegema, lisaks lätlased, kellest paljud lahkusid samamoodi Riiast. Ma loodan, et parimad meie kanti meelitajad jätsid «mittekagueestlasele» nii sügava mulje, et siia tullakse palju kordi tagasi: töötama Kuplandisse ja puhkama Kagu-Eestisse.