Tiina Niitvägi-Hellamaa: elu võimalikkusest maal

Tiina Niitvägi-Hellamaa Foto: Erakogu

Eestimaa ääremaastub. Sellise järelduseni jõudsid 2019/2020. aasta Eesti inimarengu aruande koostajad, kes tõdesid, et kui olukorra parandamiseks riiklikult midagi ette ei võeta, kaob lähima kümne aasta jooksul elu paljudest Eestimaa nurkadest. Enam ei suudeta tagada arstiabi, rahuldaval tasemel õpetamist koolides ega politsei ja päästeteenistuse tööd.

Kas tekkinud olukorra süvenemise või leevenemise eest saab lükata vastutuse riigi peale? Kui vastus on eitav, siis kes vastutab? Kui vastus on jaatav, huvitab mind, kes või mis on siis see riik. Pakun, et meie ise – kõik koos ja samas ka igaüks eraldi.

Alustuseks tuleks igaühel, kes tunneb, et teema teda puudutab, leida vastus küsimusele, mida üldse tähendab elu maal. Kas rahu ja vaikust eraldatud maanurgas kõigi nüüdisaja mugavustega, et saaksime soovi korral linnamelust tagasi tõmbuda? Või pakub elu maal võimaluse seal oma igapäevast leiba teenida ja lapsi kasvatada? Kaugtöö üha laiem levik teeb sellise töötamise võimalikuks märksa rohkematele inimestele kui veel mõne aasta eest. Ainult et sel juhul on koolivõrk, arstiabi ja muud elutähtsad teenused hoopis teise kaaluga.