:format(webp)/nginx/o/2020/12/20/13539967t1hc31d.jpg)
Eestimaa ääremaastub. Sellise järelduseni jõudsid 2019/2020. aasta Eesti inimarengu aruande koostajad, kes tõdesid, et kui olukorra parandamiseks riiklikult midagi ette ei võeta, kaob lähima kümne aasta jooksul elu paljudest Eestimaa nurkadest. Enam ei suudeta tagada arstiabi, rahuldaval tasemel õpetamist koolides ega politsei ja päästeteenistuse tööd.
Kas tekkinud olukorra süvenemise või leevenemise eest saab lükata vastutuse riigi peale? Kui vastus on eitav, siis kes vastutab? Kui vastus on jaatav, huvitab mind, kes või mis on siis see riik. Pakun, et meie ise – kõik koos ja samas ka igaüks eraldi.
Alustuseks tuleks igaühel, kes tunneb, et teema teda puudutab, leida vastus küsimusele, mida üldse tähendab elu maal. Kas rahu ja vaikust eraldatud maanurgas kõigi nüüdisaja mugavustega, et saaksime soovi korral linnamelust tagasi tõmbuda? Või pakub elu maal võimaluse seal oma igapäevast leiba teenida ja lapsi kasvatada? Kaugtöö üha laiem levik teeb sellise töötamise võimalikuks märksa rohkematele inimestele kui veel mõne aasta eest. Ainult et sel juhul on koolivõrk, arstiabi ja muud elutähtsad teenused hoopis teise kaaluga.
Ei maksa unustada, et inimene on sotsiaalne olend ning isegi pühendunud sotsiaalmeedia tarbija vajab siiski inimlikku kontakti ja läbikäimist teistega, kes juhtumisi samas kandis elavad. On oluline vahe, kas lähim naaber elab 0,5 või 5 kilomeetri kaugusel. Ja veel olulisem vahe on, kas see naaber meie olemasolu talub või taunib.
Tegelikult taandub igasugune elu võimalikkus maal inimsuhetele, täpsemalt suhtlusvõrgustikule ja kogukondlikule hoiakule või selle puudumisele. Infotehnoloogia areng näib võimaldavat seda, et me teist inimest justkui enda lähikonda ei vajagi. Seni, kuni ise endaga hakkama saame, võime naabri olemasolu ignoreerida või kui ta närvidele käib, talle koha kätte näidata. Tihti vahendeid valimata.
Hoiak muutub alles siis, kui me ise mingis eluetapis vajame naabri abi või vähemalt heasoovlikku suhtumist. Nii mõnigi hea algatus võib naabri vastuseisu tõttu jääda ellu viimata ja pole võimatu seegi, et mõnel puhul võib naabrist sõltuda meie elu ja tervis.
Tuleb endale meelde tuletada, mis on elus kõige olulisem. Kas tõesti üksnes iseenese heaolu? Piisaks juba ainuüksi sellest, kui võtta endale lipukirjaks pragmaatiline kuldreegel: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.
Üpris tavapäraseks on saanud olukord, kus noor pere soetab endale maale elamise, et lapsed saaksid kasvada mitte üksnes materiaalses, vaid ka vaimses mõttes saastamata elukeskkonnas. Esimene eufooria aga asendub kiiresti masendusega, kui selgub, et maal elamiseks on vaja korralikku algkapitali, sest vee- ja kanalisatsioonisüsteemi ehitus, elektriprobleemid või olematu juurdepääsutee nõuavad märkimisväärseid investeeringuid. Hõredast koolivõrgust ja muudest muredest rääkimata. Isegi stabiilse töö ja sissetuleku korral võib tekkida mingil hetkel jõuetus ja soov kõigele käega lüüa.
Kaalukeeleks saab neil keerulistel aegadel kogukonna olemasolu ja see, kas kohalikud võtavad uustulnuka vastu või mitte. Ja võõraks jäädakse mõnes paigas väga pikaks ajaks. Kõige paremadki kavatsused ei pruugi vilja kanda, kui inimene tunneb, et temasse suhtutakse kui soovimatusse sissetungijasse või kiiksuga veidrikusse, kes on maha jätnud oma «hea elu» linnas ning üritab nüüd külaellu mingeid imelikke uuendusi juurutada või vähemalt teeb kõike «valesti».
Põline maainimene kaldub juba ajaloolistel põhjustel olema võrdlemisi pragmaatiline ja üpris konservatiivne. Kõike, mida saab mõõta, hindab ta vastavalt sellele, mis tulemusi need mõõtmised annavad. Kõigesse, mida ei saa mõõta ja mis tema maailmapildiga ei haaku, suhtub ta teatava kahtlusega, see tekitab ka ebakindlust.
Paraku on lihtsasti mõõdetavad ainult materiaalsed suurused, kuid inimlike ja vaimsete hoiakute ja väärtustega on lugu keerulisem. Isegi mõõdupuu olemasolu korral on lahkarvamused kerged tekkima.
Seda teed ei saa Toompea käsulaudadega sillutada. Igaühel tuleb endale otsa vaadata ja küsida: mida olen mina teinud selleks, et Eestit väljaspool Tallinna ja Tartut ei saaks keegi nimetada ääremaaks?
Inimesed aga on erinevad. Kui me seda tõde ignoreerime, pole elu maal võimalik. Ühes kogukonnas peavad koos eksisteerima seitsmendat põlve talupidaja; invaliidsuspensionist elav alkoholilembene vanapoiss; tegus pensionäripaar, kel lõpuks aega talule pühenduda; üksik memmeke, kelle lapsed ja lapselapsed on mööda ilma laiali; noor pere, kes üritab endale maal jalgu alla saada. Siis veel maakodu omanik, kes unistab elust maal, ent tegelikkuses käib selle reaalsuse aastaringne talumine tal jätkuvalt üle jõu; veidrikust kunstiinimene, kes tahaks rahus loometööle pühenduda; ettevõtlik pensionieelik või noor pensionär, kes olude sunnil peab endal maal ise hinge sees hoidma ega taha veel ühiskondlikust elust loobuda; metsaomanik, kes võib-olla pole jalgagi oma metsa tõstnud, kuid selle raieõigust müües on ometi kahjustanud kohalikku elukeskkonda nii füüsiliselt kui vaimselt. Seda loetelu võiks pikalt jätkata.
Kus on siis eelnimetatud seltskonna ühisosa? Probleemid, huvide konflikt ja üksteise mittemõistmine on ju algandmetesse programmeeritud. Ühele ei meeldi, et naaber sõidab koju jõudmiseks üle tema maa. Teisele ei meeldi, et naaber metsa maha võttis ja selle käigus üldkasutatava tee ära rikkus. Kolmandale ei meeldi, et naabritel käib nii palju külalisi. Neljas ei salli, et naabrimees on kogu aeg purjus. Veel keegi on pahane, et naaber korjab tema metsas seeni või et naabri koer käib tema hoovi peal. Aga mitte selles pole küsimus, kellele mis ei meeldi. Oluline on mõista, et elu võimalikkuse tagatis pole vastandumine, vaid ühisosa otsimine, mis omakorda ei eelda mitte suletust, vaid avatust.
Avatud kogukonna märgid on koostegemine, jagatud vaba aeg, võimalus pingevabas õhkkonnas keerulistel teemadel rääkida, mitte esimese impulsi ajel kohe äärmusteni jõuda ning suhted aastateks ära rikkuda või kohtulaua ees lõpetada. Ühisosa leidmiseks on vaja võtta aega, hetkeks oma argielu muredest eemale astuda, vaadata laiemat plaani.
Tuleb endale meelde tuletada, mis on elus kõige olulisem. Kas tõesti üksnes iseenese heaolu? Piisaks juba ainuüksi sellest, kui võtta endale lipukirjaks pragmaatiline kuldreegel: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Sõltumata sellest, mis halba teine sinu arvates sulle teinud on. Ja ära klammerdu omasse – olgu selleks siis oma õigus, oma tõde, oma veendumused.
Teiste oma väärib samuti ära kuulamist ja elu võimalikkuse maal tagab üksnes üksteisega arvestamine. Aga seda teed ei saa Toompea käsulaudadega sillutada. Igaühel tuleb endale otsa vaadata ja küsida: mida olen mina teinud selleks, et Eestit väljaspool Tallinna ja Tartut ei saaks keegi nimetada ääremaaks?