Ivo Pill: Miks kuuleme jõuluajal ikka seda vana lugu?

Õpetaja Ivo Pill Otepää vallas asuva Sangaste kiriku juures Arvo Meeks Foto: Arvo Meeks

Luuka evangeeliumis on öeldud: «Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.» Taas see ammukuuldud jõululugu – kes võtab seda vastu äratundmisrõõmu ja silmade säraga, kes nina kirtsutades ja tüdimust välja näidates, et ikka seesama lugu!

Viimastele olen püüdnud ikka kannatlikult seletada… Kui sa kurdad, et juba seitsmes kooliaasta järjepannu õpetatakse tähestikku ja numbrite tundmist, oled vist kogemata kombel seitse aastat järjest esimesse klassi ennast istuma jätnud. Esimestega ühinen selles iidses sõnumis rõõmustades – Looja ise on omas Pojas inimeseks sündinud. Muistsed tõotused täide läinud. Vanas testamendis prohvetitest kuulutatud mosaiikmängu killukesed kohakuti asetunud ja pilt meie silme ees. Seesama, mida kutsume jõuluidülliks, ehkki idüllist on asi kaugel.

Rooma riigis valitses põhimõte, et seadus on küll karm, aga ikkagi seadus. Kehtiv ühtmoodi kõikidele. Aga nagu teada, võivad üleüldised seadused – olgu siis Rooma õigus ja seadus või Euroopa Liidu määrused ja õigusaktid – kohalike võimurite ellurakendatuna saada üpris karikatuurse palge.

Nõnda on ka rahvaloendusega. Ole sa peast segane või jalust vigane, noor või vana, rikas või vaene, lapseootel või järeltulijate rodu juba kannul sibamas – ikka pidid vanal ajal minema mitte oma elukohajärgsesse, vaid paika, kust sinu sugupuu pärit, ja laskma ennast kirja panna. Kahekesi nad Naatsaretist Petlemma läksid – kolmekesi lahkusid. Ja Jeesuslaps oli ühtlasi loetud hiigelsuure Imperium Romanumi rohkete alamate sekka.

Milline segadik ja ülerahvastus sel päeval ja tunnil Petlemmas valitses! Kujuta ette, hea Valga, Sangaste, Kanepi või Vahtsõliina miis, kui korraga kõik need, kes sinu kandist pärit, peavad tulema üleloendamiseks kodukohta. Isegi hotellidest ülekülvatud Otepää ei tuleks toime, rääkimata väiksematest keskustest.

Needsamad jõuluevangeeliumi salmikesed osutagu meilegi üht inimlikku tõde: ära jäta hädasolijat hoopiski abita!

Sugulased otsivad sugulasi, sõbrad oma sõpru, et kusagilgi tukastada ja soojas olla saaksid. Ja nüüd tuleb veel keegi, kelle sugupuu kuningas Taaveti näol on küll muljet avaldav, aga kes meie sõnutsi oleks seitsmes vesi kalja peal või lehma lellepoeg, isegi ta keelpruuk pole enam kodukandi oma. Metropolis lüüakse võõra ees uks lihtsalt pauguga kinni. Provintsis jääks peale kogukonnatunne – no kuhugi ma ikka su ära majutan. Eesti kaitsevägi ja Kaitseliit ning Naiskodukaitse teeks oma parima ja ajaks püsti köetavad telgid, et keegi külmal ja tähisel ööl surnuks ei külmuks. Ja patrullid jälgivad inimesi, et nad ikka varju alla saaks…

Mõtteheietus tõi mu kahe tuhande aasta tagant lõunamaalt eestimaisesse jõuluöösse. Hea, et meie rahvaloendused teisel viisil kulgevad.

Seal mail on küll ööd soojemad ja tähedki kirkamad, aga ööseks püüab ka kõige kehvem rändaja leida ulualust. Eriti veel, kui sul kaasas naine, kes viimaseid tunde lapseootel. Koobaslaudakene, kus vähemalt soe ja tuulevari, pidi rännulisele piisavalt hea olema. Küsimus on veel vaid, kas sel imelisel ööl, mis muutis nii maailma ajalugu kui inimese saatust, kõigile sedagi jätkus.

Need jõuluevangeeliumi salmikesed osutagu inimlikku tõde: ära jäta hädasolijat abita! Tema on tulnud vaid viivuks. Ta ei jää sinu juurde ega sunni sind oma elukorraldust muutma nagu need, kes seda salmi omal kombel moonutades püüavad õigustust leida miljonitele, kes ei igatse öömaja, vaid enda ning oma kodakondsete alalist mugavat ülalpidamist ning nõuavad enese kommete austamist võõras kodus.

Selle omaaegse kogukonnatunde taastamise valurikast teed käime praegu ka meie, et eraldada tõsist hädasolijat nendest, kellele on inimlikkus vaid kattekilbiks mitmesugustele mustadele tegudele või lihtsalt hea äraolemise püüdele. Eks tegelikult ole kogu õhtumaa ühiskond rajanud neilsamadel piibellikel alustel kogu oma elu, mida me praegu uhkelt «heaoluühiskonnaks» nimetame. Rahumeeli oksa saagides, millel ise istume.

Ja ometi heliseb selles surma, süü ja needmise all olevas maailmas ka tänasel ööl ingli kuulutus: «Ära karda, sest vaata, ma kuulutan sulle suurt rõõmu, ka sulle on sündinud Issand Kristus, kes on Päästja!» Heliseb jõulukellade kajas, «Püha öö» koraalis, küünla­tuledes, pimeda õhtu vaikses salapäras ja meie oma hingesügavuses.

Sellesama kaastundliku Petlemma kojaisanda kaastunne vääriks igal jõuluõhtul ühtlasi äramärkimist ja meenutamist – et mitte vastata, et «vabu kohti ei ole», vaid hoopiski, et «kui kuidagi ei saa, siis miskitmoodi ikka saab».

Lambad olid karjaste valve all Petlemma väljadel puhkamas või oma öösist kõhutäit nosimas, pärimuse järgi olid laudas vaid härg ja eesel. Nemad olidki esimesed jõuluöise imelise lapsukese tunnistajad. Otsekui prohvet Jesaja kuulutuse täidesaatjad, kes öelnud seitse sajandit enne seda püha ja õnnistatud ööd: «Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime, aga Iisrael ei tunne, mu rahvas ei taha mõista.» Ei ole päikese all miskit uut, ütles juba tark Koguja. Ja otsekui selle kinnituseks on praegune ajastu, kus rumalust, ignorantsust ja pragmatismi peetakse tarkuse tunnuseks. Sest see pidavat elus aitama edasi jõuda.

Meenub üks olulisimaid piibli salme, kus madu ahvatleb inimest tegema seda, mis keelatud – ja inimene teebki, sest see «pidavat targaks tegema», oli madu õpetanud. Selle «tarkuse» vilju tunneme praeguses katkises maailmas, kus haigused, surm, vihavaen ja rumalus on inimsoo saatjad päevast päeva.

Neid ridasid kirjutades ei tea praegu ei mina ega keegi teine, mismoodi, kus ja kuidas täpselt meie selleaastased jõulud ja aastavahetus mööda lähevad. Asjad ja ajad, mida arvasime ammu unustuses ja ajaloohõlmas suikunud olevat, on taas ellu ärganud. Ja mõnigi kord meenuvad luuletaja Viivi Luige imelised targad sõnad: «Hirme on maailma kohal ja öösiti avardub tuba. Mis keeles ma paluma peaksin, sest surm on meid silmanud juba?»

Selle omaaegse kogukonnatunde taastamise valurikast teed käime praegu ka meie.

Ja ometi heliseb selles surma, süü ja needmise all olevas maailmas ka tänasel ööl ingli kuulutus: «Ära karda, sest vaata, ma kuulutan sulle suurt rõõmu, ka sulle on sündinud Issand Kristus, kes on Päästja!» See heliseb jõulukellade kajas, «Püha öö» koraalis, küünlatuledes, pimeda õhtu vaikses salapäras ja meie oma hingesügavuses. Ja selles jõuluimes kahtlejatele ning selle ärapõlgajatele on evangelist Johannes sellest kirjutanud: «Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.»

Taas kord on meile antud valida, kas istuda edasi oma lekkivas paadikeses või mitte põlata koduloomade seltskonda, häbeneda karjaste ma­dalust ja karta kuningate kõrgust, vaid minna üheskoos nendega kummardama seda imelist lapsukest pühal jõuluööl. Igal aastal ikka ja jälle korduvas imelises hinguses, pärast mida – ei väsi ma kordamast – polnud ega pole miski enam endine. Ega saagi olema. Kuni püsib maailm ja elab inimsugu. Simul justus et peccator. Patune, kuid samas ka õigeksmõistetud. Ja õigeksmõistja lamab sinu ees sõimes. Õnnis on see, kes Tema ma­dalusest ning armetusest ei pahandu! Ja mõistab jõuluöö suurimat saladust. « Ja vastuvaieldamatu suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud lihas, õigeks mõistetud Vaimus, ilmunud inglitele, kuulutatud paganate seas, usutud maailmas, üles võetud ausse!»

Rahu, tervist ja rõõmu teie kodudesse! Õnnistatud jõulupühi!