Arved Breidaks: meie ühine tuli

Lőuna-Eesti Postimehe ajakirjanik Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Mu töölaual põleb varasest sügisest hilise kevadeni pea iga päev küünal. Ka suvel, kui sajab või on muidu sompus ilm. Elav tuli mitte lihtsalt et meeldib mulle, vaid see on mulle vajalik. See sisendab mingisugust sõnadega seletamatut turvalisust, mida inimene ju ikka vajab.

Praeguses hommikupimeduses lauaküünalt läites on see lihtsalt igapäevane asi, millele ma mingisugust rituaalset tähendust pole külge pookinud. Ent kui pea on tühi, aga uus lehenumber ei oota, pakub küünla kergelt õõtsuv, kiirelt kaduvaid figuure võttev tulekeel keskendumiseks vajalikku pidepunkti.

Friedrich Engelsi pillatud kuulsa mõttetera järgi tegi töö küll ahvist inimese, kuid – andke nüüd taskufilosoofile andeks – minu meelest on inimene suutnud ellu jääda ja maailma vallutada tänu oskusele tuld taltsutada.

Vahest ongi tule taltsutamine me kõige tähtsam töö, sest kas oleksime suutnud siin ja kaugemalgi põhjas tuleta ellu jääda? Vaevalt. Ja sisimas me teame seda.

Koopa keskosas praksuv, märgade roigaste tõttu sisisev ning hingamist matva suitsuga lõkketuli tõi kümneid tuhandeid aastaid tagasi inimesed enda ümber kokku, teeb seda tänapäevani välja ja tulevikuski. Olgu selleks pööripäeva lõkked, eriti see suvine, kamin toa keskel, jõululaual süüdatud uhke sammasküünal või maja taga hõõguv grill – inimene, ükspuha kui linnastunud, vajab elavat tuld. Niivõrd põhjalikult on tuli aastatuhandetega uuristanud end meie, põhjarahvaste kultuuri DNAsse, et see kuulub ühel või teisel viisil pea iga seltskondliku olengu juurde.

Vahest ongi tule taltsutamine me kõige tähtsam töö, sest kas oleksime suutnud siin ja kaugemalgi põhjas tuleta ellu jääda? Vaevalt.

Muidugi on tuli teinekord isepäine nagu abielunaine. Arvad, et tead temast juba kõike, kuid üllatud ikka. Mõnikord ka halvasti, eriti kui oled ta unarusse jätnud. Aga kui naine võib andestada, siis tuli unustamist andeks ei anna, vaid võtab su vara ja teinekord ka elu.

Lõppeval aastal on elu üle palju järele mõeldud. Meile on antud aega, kohati sunniga, et võtaksime aja maha ja mõtleks sellele, mis on päriselt tähtis. Elu on tähtis. Oma hapruses, kordumatuses ja mööduvuses. Justkui tuleleek. Kõik muu võib oodata, kuid elu mitte kunagi.

Tuhanded vilkuvad küünlasilmad pimedusse mattunud kalmistul tuletavad meelde, et tuli on ka ühendav lüli elavate ja surnute maailma vahel. Süüdatud küünal on meie kinnitus lahkunuile, et neid pole unustatud, et nad kuuluvad sellesama ürgse, aegade alguses läidetud lõkketule juurde, mis meid kõiki ühtmoodi liidab.