KIRI: Minevikku väärtustamata ohustame iseenda tulevikku

Arvo Lasting, Helme koguduse õpetaja Foto: arhiiv

Tunnen häbi iseenda, omakandi rahva ja meie juhtide pärast rüüste tõttu, mille suutsime korda saata oma kihelkonna haridustempli lammutamisel. Näis lihtne teha kiire otsus likvideerida Patküla kool, kuid praegu on valus tõdeda, et kallist maja me enam kunagi tagasi ei saa.

Jumala Poeg võis kord öelda Jeruusalemma templi kohta, et lammutage see suur pühamu ja ta püstitab selle kolme päevaga uuesti. Kristus pidas silmas seda, et tema ise on tõeline igavene tempel. Oma ütluse pärast mõisteti ta ristisurma. Tegelikult oli temalgi valus püha hoone hilisema purunemise pärast. Tema pidas tähtsaks, et silmakirjalikud usuteenrid hoiaksid pühamus õiget moraalset puhtust ja korda.

Patküla kool elas üle mitmesuguseid aegu ning pidi oma õpetust ja haridust kohandama vastavalt sellele. Kuid kindlasti õpetati siin alati hoolsalt meie oma emakeelt ja meie rahva kultuuri. Patküla kooli tublist ja silmapaistvast haridustööst võime rääkida ja kirjutada pikalt. Seetõttu näen rünnakus Patküla kooli vastu rünnakut Eesti maa ja rahva väärtuste vastu. Kõik toimus paraku nii kiiresti, et kaitsjad ei suutnud peakaotanult ennast korralikult koguda.

Kui vahel kardame oma kiriku püsivuse pärast, siis taoliste sammude tõttu kardame pigem Eesti rahva püsimise pärast.

Sellised asjad sünnivad meie usunappuse tõttu. Kui me ei taha uskuda taevasesse Isasse, kes on nähtamatu, siis hakkab hääbuma ka usk meie esiisadesse, keda me samuti pole näinud. Me ei mõista nende kätetööd ega märka nende jälgi.

Minevikku väärtustamata seame ohtu iseenda tuleviku. Meile võivad näida uhkena meie oma saavutused. Kuid me ise kasvatame järeltulijad, kes meie kätetööd ega jälgi millekski ei pea ning on valmis neid üha kiiremini kustutama.

Tegu on tehtud ja sellele ei tohi järgneda sarnaseid laastavaid tegusid. Seepärast ütlen tungivalt Jeesuse sõnad: «Mine ja ära enam tee pattu!»