R, 9.12.2022

Kodukandi patrioot võtab elu kui suurt seiklust

Mati Määrits
, reporter
Kodukandi patrioot võtab elu kui suurt seiklust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Peri haruraamatukogus, kus Margit Õkva töötab, on ligemale 13 000 köidet. Iga päev tuleb juurde üks raamat.
Peri haruraamatukogus, kus Margit Õkva töötab, on ligemale 13 000 köidet. Iga päev tuleb juurde üks raamat. Foto: Arvo Meeks
  • Üks suuremaid kordaminekuid on olnud külamajas avatud käsitööruum.
  • Hoidisepurk on meil Peril täiesti arvestatav valuuta.

Nii müüja, õmbleja, raamatukoguhoidja kui ka ajakirjanikuna töötanud Margit Õkva ütleb: «Terve mu elu on olnud üks suur seiklus. Mul on tohutult vedanud töökohtadega.» Läinud sügisel pälvis ta Põlvamaa aasta õppija aunimetuse.

Talle antud tiitli loovutanuks Õkva pigem kellelegi teisele. «Minu puhul võib rääkida juba vajadusest ravida õpisõltuvust. Maakondlikul tunnustamisüritusel andsid tegelikult tooni inimesed, kes alles ületasid teatava barjääri ja asusid enesearenduse teele. Nemad on rohkem tunnustamist väärt,» leidis naine.

Mustvees sündinud, kuid Ahjal üles kasvanud Õkva õppis Tartu 17. kutsekeskkoolis kontrolör-kassapidajaks ning on eri aegadel poes töötanud ühtekokku kümme aastat. Esimene töökoht oli toidukauplus Tervis Põlva linnas, kus ta oli kaks aastat. Siis sündis poeg Rauno, millele järgnes kuus aastat Ahjal Illimari kaupluses.

«Vahepeal oli tükk tühja maad ja lõpuks olin kaks aastat siin Peril,» võttis oma müüjakarjääri kokku naine, kelle kodu asubki samas külas. Ka praegune töökoht – Peri raamatukogu – on elukohast kiviviske kaugusel.

Kümme krooni kombinesooni eest

«Kui kaubandusest sai ühtäkki meeletu äri, tekkis kaubaküllus ja pidid ka nädalavahetusel tööl olema, oli see mulle nii võõras ja harjumatu. Algusaastatel sai ikka inimestega suhelda ning ise kas või vorsti lõigata. Arvelaudki oli veel käepärast, aga üldjuhul kasutati ikka kalkulaatorit ning kassa­aparaat oli ka. Kui praegu elekter ära läheb, katkeb igasugune elu,» tõdes Õkva.

Üheksakümnendate alguses meie loo kangelane ka õmbles, nii et vesi silmis. «Olin siis Ahjal. Poeg oli just sündinud ning majanduslikult üsna keeruline aeg. Õmblustsehhi meister lubas mulle teada anda, kui mõni masin vaba on, et saaksin väikest taskuraha teenida,» meenutas kunagine õmbleja.

Margit Õkva, raamatukoguhoidja

«Et saada raamatukokku tööle, marssisin Põlva keskraamatukogu direktori kabinetti ja palusin ennast teha raamatukoguhoidjaks. Olin seal üle kuu aja praktikal ning põhitõed olidki selged. Siis saingi Ahjale teiseks raamatukoguhoidjaks.»

«Tookord õmmeldi seal laste kombinesoone. Esimest tegin peaaegu nädal aega, sest ei osanud midagi. Kui küsisin, siis ikka näidati, kuidas ja mis järjekorras teha. Minu esimest kombinesooni seati samas pärast teistele eeskujuks, sest see oli nii hästi tehtud. Teine kombinesoon seevastu tuli peaaegu otsast otsani üles harutada ja seejärel uuesti teha. Ühe riideeseme pealt teenisid kümme krooni, mis oli toona täiesti arvestatav raha, kuigi on praeguses vääringus alla euro,» mainis ta.

Poodidest ja õmblustsehhist tüdinuna tundus uue huvitava väljakutsena raamatukogundus – paraku ei olnud noorel naisel vastavat haridust.

«Sel ajal õpetati ametit valdavalt töökohapõhiselt ehk praktika kaudu. Et saada tööle, marssisin Põlva keskraamatukogu direktori kabinetti ja palusin ennast teha raamatukoguhoidjaks. Olin seal üle kuu aja praktikal ning põhitõed olidki selged. Siis saingi Ahjale teiseks raamatukoguhoidjaks osalise tööajaga,» rääkis ta.

Albu valda raamatukoguhoidjaks

Kuna täit rakendust ikkagi polnud, jäi naisele Postimehest silma Albu valla kuulutus, milles otsiti raamatukoguhoidjat. «Saatsin oma CV ja käisin ka töövestlusel. Aga kui ühel hetkel tuli vastus, et valitud on mind, panin toru hargile ja hakkasin nutma. Sest alles siis jõudis kohale, et nüüd tulebki minna. See neli ja pool aastat (1998–2002 – M. M.) oli imeline aeg ning olen Järvamaalt tagasitulekut lausa korduvalt kahetsenud. Tagasi tulin pereprobleemide ja koduigatsuse tõttu,» tunnistas Õkva.

Järvamaa aega jäi ka esimene kokkupuude ajakirjandusega – nimelt oli Ahula raamatukogu hoidja ühtlasi vallalehe toimetaja. «Õnneks kirjutasid inimesed hästi ning lehe sai suurema vaevata kokku. Kirjutasin ka ise, sest Albu mõisas kogu aeg midagi toimus. Kui siis ühel hetkel Järvamaa lehest julgustati mind sinna tööle kandideerima, tundus reporteri koht ometi kuidagi enneolematu. Pealegi oli mul tööandja eluruum, mille oleksin pidanud töölt lahkudes vabastama,» selgitas naine kunagiste kõhkluste tagamaid.

Peri külaselts asutati Margit Õkva tagant torkimisel 2019. aasta sügisel.

Ahjale naastes oli algne mõte hakata vanavanemate kodus tegelema mesinduse ja põllumajandusega. «Aga see plaan läks paraku vett vedama – ju siis ei olnud ette nähtud. Siis pakkus keskkooli direktor Toomas Jõgi mulle pikapäevarühma kasvataja/õpetaja osalise koormusega kohta, mis tagas siiski väikese sissetuleku. Järgmisel aastal tuli viiendas ja kuuendas klassis anda ka ajalootunde ning sellest sain aru, et õpetaja ma kohe kindlasti ei ole,» märkis Õkva.

«Tahtsin sel ajal minna ülikooli ajalugu õppima, aga ei saanud tasuta õppesse sisse, omal kulul õppimiseks aga polnud võimalusi. Siis tuli juba maakonnalehe Koit suvereporteri konkurss, kus olin edukas. Esialgu pidin seal olema ainult kuu aega, aga olin kümme aastat. See oli ka ilus aeg.»

Loodusega on Margit Õkval tihe side.
Loodusega on Margit Õkval tihe side. Foto: Arvo Meeks

Töö ajast ja kõrvalt koolitustel

Tänastele ajakirjanikele võib tunduda uskumatuna, et üheainsa artikli nimel on keegi valmis läbima terveid koolitusi ja talle seda ka võimaldatakse. «Kui koolituspäeva kaasa tegid, anti sullegi tunnistus. Olen ikka tahtnud olla selles energias sees, et saada asjast õige tuum kätte. Kui Koidu vahel ilmus veel Tarbijaleht, tahtsin kirjutada savikrohvist. Käisin selle mahuka artikli nimel Tartus lausa savikrohvi koolitusel,» meenutas Õkva.

Maakonnalehes töötamise kõrvalt käis elukülje toimetaja kolm aastat transpersonaalse psühholoogia kursusel. «See oli väga populaarne kursus, gruppides oli 40–50 inimest. Minuga koos õppis mitmeid avaliku elu tegelasi, ettevõtjaid, reklaami- ja finantsvaldkonna tegelasi, kes olid käinud eliitkoolides, majanduslikult heal järjel, omasid ühiskonnas kõrgemat positsiooni. Mõtlesin, et mis hingehaavu neil peaks lappida olema, aga juba mõne aja pärast sain aru, et minu lapsepõlve­traumad olid nende traumade kõrval tühised,» nentis ta.

Margit Õkva, Põlvamaa aasta õppija

«Minu puhul võib rääkida juba pigem vajadusest ravida õpisõltuvust.»

«See kogemus õpetas edule ja positsioonile pürgivaid inimesi kaastundlikumalt jälgima. Mida tugevam on püüe omada võimu ja positsiooni, seda hapram on selle inimese sisemaailm tegelikult. See kursus aitas tervendada katkisi peremustreid, leppida ja andestada,» vaatas kursuslane õpingutele tagasi.

Veel on Margit Õkva soonetasujast vanavanaema eeskujul läbinud massaažikoolituse, aastal 2015 aga õppis Tartu Kõrgemas Kunstikoolis mööbli restaureerimist.

«Olin algul hästi õhinat täis, sest tahtsin selle alaga siis ja tahan ka praegu tegeleda. Keldrites ootavad korda tegemist toolid, mida olen vanakraamikauplustest kokku ostnud. Kuigi tahtmist on, avastad ühel hetkel, et sul on kodus tööriistadest üksnes kruvikeeraja ja küüneviil. Praegu oleks ju iseenesest võimalik teha see investeering ja saada oma mugavustsoonist välja. Samas olen ennast juba niigi ära pihustanud,» arutles naine, kes on ka kohaliku külaelu üks eestvedajatest.

MTÜ Peri Külaselts asutati Margit Õkva tagant torkimisel 2019. aasta sügisel. «Paberite järgi oli meil külavanem olemas, aga tema kohalolu me väga ei tunnetanud. Igal juhul ühel hetkel tundsin, et midagi peab paigast loksutatud saama ning kutsusime kokku küla üldkoosoleku. Panin igaks juhuks ka MTÜ põhikirja projekti kokku. Ise mõtlesin, et saaks vähemalt külavanema valitud, aga et ka seltsi asutasime, ületas kõik ootused,» tunnistas ta.

Külaseltsi veavad eest endised linnamehed

Külavanema kandidaate oli kaks, kellest üks taandas ennast teise kasuks. Koosolekul osales 30 inimest ehk iga kümnes küla elanik. Neist 16 olid valmis olema külaseltsi asutajaliikmed.

«Juhatusest eeldasin, et küllap on need tuttavad minuealised ja vanemadki aktiivsemad prouad, aga nüüd olen viieliikmelises juhatuses ainus naine. Mitu viimasel ajal Perile kolinud meest pakkus end ise välja, veel kuulub juhatusse külavanem Innar Lutsar. Et arendame külaelu endiste linnameestega, poleks osanud uneski näha,» märkis üks eestvedajatest.

Üks suuremaid viimase aja kordaminekuid on olnud läinud sügisel külamajas avatud käsitööruum, kuhu on hangitud õmblusmasin ja kangasteljed. Tänu kaltsuvaipade kudumisele ei ole fuajees oleval barjääril alles enam ühtegi paari teksapükse (sinna toovad külaelanikud mittevajalikke asju, et need läheksid teisele ringile).

«Kangastelgedelt on kootuna juba maha tulnud kuus vaipa. Kaks neist müüdi jõulude paiku külaseltsi hüvanguks maha. Kudumine on iseenesest kõigile jõukohane – keerukas on üksnes rakenduse ülespanek. Isegi vanad tegijad kahtlevad endas. Aga saime ka head nõu: jätke lõime ots ehk hakatus alles, siis on lihtsam seda jätkata,» rääkis maja perenaine.

Täiega korda läks ka läinud aasta 26. septembril korraldatud külapäev, millega tähistati omal moel ka Peri esmamainimise 475. aastapäeva. «Ilm oli muidugi super – veel õhtul oli väljas 17 kraadi sooja. Kokku saime tubli kahetunnise kontsertprogrammi. Kui esinejatega kokkuleppeid sõlmisin, ütlesin kohe, et ordeneid ja medaleid meil jagada ei ole, raha veel vähem, aga lisaks aule ja kuulsusele on perenaised igaühele lubanud hoidisepurgi, mis on meil Peril täiesti arvestatav valuuta. Kõik, keda palusin, olid nõus esinema. Suuri staare me muidugi ei kutsunud – kõik olid ümbruskonnast. Ka ma ise võtsin julguse rindu ja mängisin kannelt – nii nagu oskasin,» meenutas korraldaja, kes alles aasta eest unistas pillimänguoskusest.

Ise nooti tundmata sai Margit Õkva hakkama sellegagi, et tunamullu võitis tema autorilaul «Mõtõlus» võrokeelse laulupeo Uma Pido uute laulude konkursil esikoha ja tuleb järgmisel peol ettekandele. Uudne kogemus oli autorile seegi, kuidas Jan Rahman ja tema tütred mõlemad konkursile esitatud laulud linti laulsid.

Peri haruraamatukogus, kus Margit Õkva töötab, on ligemale 13 000 köidet. Iga päev tuleb juurde üks raamat.
Peri haruraamatukogus, kus Margit Õkva töötab, on ligemale 13 000 köidet. Iga päev tuleb juurde üks raamat. Foto: Arvo Meeks

Muistendeid ei saa lugeda kella pealt

Kaasa lõi raamatukoguhoidja ka rahvajutuaasta programmis ning jõudis siis äratundmisele, et ettelugeminegi vajab õiget lähenemisnurka.

«Muinasjutte või muistendeid ei saa ette lugeda kella pealt, sest tänapäeva laps ei kuula sind enam, sõrm suus. Sa pead looma hoopis teistsuguse keskkonna! Näiteks korraldasin allikaretke. Teekonna ajal said lapsed end välja rabeleda ning kui pärale jõudsime, rääkisin neile, kuidas allikat tervitada. Pärast väikest einet alustasingi juttu vetehaldjast. Kõige parem, kui saad selle loo esitatud kahe-kolme minutiga – rohkemaks ei jätku tähelepanu,» ütleb muinasjutuvestja kogemus.

Küsimusele, kus ja kellena ta ennast näeb viie aasta pärast, kostis Õkva: «Minu puhul ei tea seda eluilmas. Tunnen ennast igal pool Eestis, sealhulgas Ida-Virumaal hästi. Sellel kevadel lõpeb mul väga tugev side, mis mind selles kohas hoiab: tütar Õnne-Triin lõpetab Johannese kooli Rosmal ning läheb edasi õppima Tartusse. See ei tähenda, et mul ei oleks Periga seotud unistusi või visioone – on ikka küll! Aga kas ma suudan kõike seda eest vedada või siis innustada kedagi, kes ise ees läheb? Ilmselgelt see hallitav maja meile mingi aja pärast enam peavarju ei paku. Võib-olla tasuks läbi vaadata ka raamatukogu lahtiolekuajad, lükates need rohkem õhtusesse, et kas või käsitöötuba ja saal saaks rohkem rakendust,» arutles kogukonna üks eestvedajatest.

Märksõnad
Tagasi üles