E, 3.10.2022

Jabura komejandi meistrid

Maarius Suviste
, reporter
Jabura komejandi meistrid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Maarius Suviste FOTO: Arvo Meeks
Maarius Suviste FOTO: Arvo Meeks Foto: Arvo Meeks

Tervest mõistusest on asi juba nii kaugel, et enam ei saa isegi aru, kas jaburuse tipp on käes või on see alles algus. Kuid jah, issanda loomaaed on kirju. Ja nüüd ei teagi, kas priiuse mäel olijatele kaasa tunda, muretseda nende vaimse tervise ja stabiilsuse pärast või silmad maha lüüa ja häbi tunda.

See, mis neil päevil on toimunud riigikogu põhiseaduskomisjonis ja selle ümber, mille algtõukeks on abielureferendum ja opositsiooni tehtud muudatusettepanekud eelnõule, on kõike muud kui parlamendile ja rahvasaadikule väärikas käitumine.

Tundub, et enam ei ole vahet, kes, keda ja kuidas sõimab, kas katel pada või vastupidi, sest ühed mustad on mõlemad.

On totter vaadata, millist palagani, tsirkust ja odavamaigulist huumorit näeb praegu Toompeal. Seda, kuidas ühe komisjoni esimees üritab sõnavalangute saatel ja telekaamerate valguses opositsioonisaadikut oma kabinetist välja ajada justkui katku oma elamisest. Või seda, kes keerab kelle mikrofoni kinni. Ning teine osapool jätkab oma asja ajamist.

Kui sellest võib veel kuidagi aru saada, et väheste kogemuste tõttu võivad närvid kriitilistel hetkedel üles ütelda, siis muudatusettepanekutega on mindud üle piiri.

Abielureferendumi vägikaikaveo nimel teha ettepanek panna rahvahääletusele teema – kas Eestis oleks parem elada, kui Eesti kuuluks Venemaa koosseisu? – on nii ootamatu, et isegi sõnu ei jätku enam. Opositsioon võttis selle küll tagasi, aga märk jäi maha, jõudes ka Vene meediasse.

Referendumi eelnõule esitatud ligi 10 000 muudatusettepaneku seas on palju nii-öelda pärleid. Näiteks: kas elus naine saab olla abielus või kas Eestis tuleks keelustada pastapliiatsi kasutamine. Enam pole isegi mitte piinlik.

Jah, tähelepanu on saavutatud, pildil saab olla, aga mis hinnaga – kõrgel tasemel võtab võimust totrus ning tegeletakse tööaja laiaks löömisega. Ning demokraatia sildi all ajavad mõlemad pooled oma mantrat edasi, milleks neil muidugi õigus on. Kuid oma asja ajamine kas või nui neljaks näib olevat olulisem kui see, kuidas kõik välja paistab. Au see igatahes ei tee, pigem vastupidi.

Kes tühisevõitu vaidluse lepitaks, kui üks ega teine alla ei anna? Ja mis oleks võimalik lahendus? Koalitsioon loobub referendumist ja opositsioon on vait? Eks me näe, mis olulisemaks saab – väärikus või omakasu.

Ja kas tõesti pole pandeemiaajal tähtsam eluks vajalike teemadega tegeleda?

Märksõnad
Tagasi üles