Mari Kalkun – ülevuse kuulutaja

Lõunaeestlaste missioon on maailmale öelda, et tarbimispidu lõppeb praegusel kursil jätkates kiiremini kui arvatagi oskame, ütleb muusik Mari Kalkun. Foto: Arved Breidaks

Mari Kalkuni mullu ilmunud beežikaskuldse ümbrisega «Õunaaia album» on ei midagi vähemat kui ülemlaul elule kaoses, mis meid on ümbritsenud. Ülevus, millega Mari oma lugudes inimeseks olemisest laulab, toob tundlikumal inimesel kananaha ihule, mistap pole ime, et ta Lõuna-Eestis kümne mõjukama inimese hulka on tõusnud.

Kui järele mõelda, on Mari Kalkuni mullu kevadel kirjutatud «Õunaaia albumi» lauludesse kätketud ülevus otsekui midagi loomulikku, mis Viitina ürgsete küngaste vahel elades inimeses ühel või teisel moel, varem või hiljem välja lööb. Muusikul on selleks meloodiad ja sõnad, mis oma lihtsuses naelutavad paigale kuulama.

Kuulamine aga sünnitab mõtteid. Kui Euroopa ajalugu oleks 13. sajandil läinud teistmoodi ja eestlased jäänuks oma maausu juurde ühes hiite ja pühade küngastega, siis Mari Õunaaia lood oleksid need, mida «hiiekirikus» laulda. Näiteks «Ma nakka puus!», «Õnnõlöüdmise laul». Ja muidugi «Palve», mis tegelikult sobib ka ristikiriku lauluraamatusse. Elujaatav, elust kinnivõttev ja oma lihtsuses suurepärane album.