Maarius Suviste: koolipingis targaks

Maarius Suviste Foto: Kristjan Teedema

Mullusest sügisest jäi meelde üks kuupäev, mis mitme eksperdi sõnul kujunes oluliseks, millest omad järeldused teha. See oli 26. oktoober. Päev, mil sügisese koolivaheaja järel tulid õpilased taas kooli. Kontaktõppesse.

Ja nagu hiljem teadjamate sõnul selgus, suurenes sellest kuupäevast koroona nakatumisnäit – positiivseid teste hakkas oluliselt enam tulema. Eriti kooliealiste seas ning sealt edasi kodudesse, pereringi keskele, lähedaste sekka. Huviringid, spordiringid ja muu selline takkaotsa.

11. jaanuarist täitusid taas koolimajad õpilastest ja õpetajatest. Mitte muidugi igal pool ja mitte täies mahus – kus jätkus distantsõpe, kus oli nii kontakt- kui distantsõpe; kus oli osa klasse koolis, osa koduõppel. Võimalusi ja lahendusi oli mitu. Ja on siiani. Olenevalt piirkonnast.

Neid lünki, mis distantsilt õppides tulnud on, annab veel tuleviku tarvis parandada ja täita, siluda.

Ja nüüd, nagu statistikat lugedes ja uuringute kokkuvõtteid kuulates-vaadates näha on, saab jätkuvalt öelda, et koroonaviiruse põhjustatud olukord on tõsine. Nakatumiste kasv on suurenenud nooremate inimeste, laste hulgas. Nagu eksperdid on öelnud, on see osalt selgitatav kontaktõppe jätkumisega koolides pärast jõuluvaheaega. Haigestuvad kooli-, aga ka lasteaiaealised, õpetajad, personal. Sealt edasi on see kaasa toonud ka lähikontaktsete arvu kasvu. Nii et jälle algab kõik, algab uuesti.

Aga mida sellisel juhul teha? Kõik koolid kinni ja kõik arvutiekraani taha koduõppele? Oleks see vaid nii lihtne. Nagu mullukevadine kogemus näitas, tuleks kõigest hoolimata koole lahti hoida. Kui vähegi võimalik. Kas või jupiti siin-seal, kui vajadus käes. Sest neid lünki, mis distantsilt õppides tulnud on, annab veel tuleviku tarvis parandada ja täita, siluda.

Kui muu ei aita, tehtagu kas või nii, et ühed klassid üks nädal koolimajas, teised koduõppel – ja vastupidi. Et korraga ja ühel hetkel väga palju õpilasi ninapidi koos ei ole.

Peaasi, et igaüks oma kodus koolitükke nokitsedes ära ei nüristuks, olgu see aeg nii lühike või pikk kui tahes. Ei ole ju vaja, et kui lapsed taas kokku saavad, ei oskagi nad silmast silma suhelda.

Kui aga viirus kodukandis, koolimajas-lasteaias laialdaselt levib, tuleb uksed mõneks ajaks sulgeda. Nii raske kui see otsus ka ei ole. Muidugi ei tähenda see, et ainult nooremate kaudu viirus levib.

Kool on kool, lasteaed on lasteaed ja kodu on kodu. Üks ei asenda teist, küll aga toetab. Õppetöö ennekõike ikka koolipingis.