Arved Breidaks: kas me sellist valda tahtsimegi?

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Haldusreform sai formaalselt küll 2017. aasta sügisel koos kohalike valimistega ära tehtud ja viimased kolm kalendriaastat on meil olnud uued vallad, kuid mitmel pool pole ühinemistega kaasnenud šokist veel toibutud.

Kui mõelda püsivale verbaalsele kaevikusõjale võimu ja opositsiooni vahel Valga, Rõuge või Põlva vallavolikogus, kipub kohaliku poliitikaga vähem kursis oleval inimesel pea ringi käima. Huulile tõuseb küsimus: kas me sellist valda siis tahtsimegi, kus häda näib alatasa viletsust taga ajavat?

Tagantjärele targad spetsialistid oskavad kindlasti kinnitada, et eks see oli ju ette teada, et mõnes uues vallas läheb ühinemisjärgne kokkusulamine lihtsamalt ning teistes raskemalt. Näitas ju Otepää linna ja Pühajärve valla 1999. aasta ühinemine, et üks asi on kaks omavalitsust liita, teine asi muuta nad üheks.

Nii on läinud ka nüüd, kui mõnes volikogus võideldi võitlused ära esimestel istungitel ning teistes on lakkamatu võimuvõitlus teinud õhkkonna sedavõrd närviliseks, et ideelised vastuolud on muutunud isikutevaheliseks vaenuks.

Mõnes volikogus on lakkamatu võimuvõitlus teinud õhkkonna sedavõrd närviliseks, et ideelised vastuolud on kohati muutunud isikutevaheliseks vaenuks ja põlguseks.

Võib muidugi öelda, et süüdi on valija, kes ebastabiilse volikogu valis, sest eks ole iga esindusorgan väärt oma valijaid. Valijal on aga kombeks eelistada tuntud nägusid ning kõige tuntumad on ikka omakandi vahvamad mehed ja naised. Kokkuvõttes kipubki nii volikogus eelarveraha jagamisel ja projektide valikul minema piirkondlikuks tekisikutamiseks, kus «mina ja minu valijad» on olulisemad kui «meie valla inimesed». «Minust» on «meieni» pikk tee minna ja kõik polegi võimelised mõtlema ühiste huvide tasandil.

Rahvusvahelise poliitika kokteiliseltskondades nimetatakse riike, kus ühiskond ei suuda saavutada stabiilsust ning kust lähtuvad probleemid, ebaõnnestunud riikideks. Mõnigi kord saadetakse sinna rahuvalvajad ning arutletakse, kas selline riik tuleks kuidagi naabrite vahel ära jagada, et kriisi allikas likvideerida.

Tegelikult võiksime nüüd, mil õige varsti on volikogude valimiskampaania algamas, küsida, kas kõik need vallad, mis 2017. aastal tehti, on õnnestunud kooslused. Kas neist mõne osa eraldamine võiks muuta ülejäänud valla paremini toimivaks või kaua tuleks kannatlikult loodetavat stabiilsust oodata? Sest seda, mille inimene on kokku pannud, võib ta ju ka lahutada.