Pakane lõpetas kaks aastat kestnud seenehooaja

Neljandal advendilgi tõmbas Marje Mürk jalga kummikud ning selga metsaskäimise riided ja tõi padrikust välja lõuna­söögitäie talveseeni – puidu-sametkõrgeseid. Talvised ilmad tegid aga erakordsele seenehooajale lõpu. Foto: Kristina Traks

Võru maakonnas Paganamaal elav Marje Mürk käis seenel 24 kuud järjest. Veel neljandal advendilgi tõmbas ta jalga kummikud ning selga metsaskäimise riided ja tõi padrikust välja korraliku lõunasöögitäie maitsvaid talveseeni – puidu-sametkõrgeseid.

Mürk käib seenel tavaliselt nädalavahetuseti ja teeb seda aasta ringi, kui olud vähegi võimaldavad. Ta korjab ainult söögiseeni. Tema seenejahile saab kriipsu peale tõmmata vaid krõbe talv, nagu seekord juhtus. Aga nagu mäletame, siis eelmisel aastal jäi see hoopiski vahele. Nii kestiski seenehooaeg sedapuhku 24 kuud jutti ning see on tema sõnul isiklik rekord. Korra varem õnnestus tal seenel käia 22 kuud järgemööda ning tookordki lõpetas seenehooaja paks lumekiht. «Käin võimalusel alati 1. jaanuaril seenel, sest usun, et siis tuleb hea seeneaasta,» sõnab Marje. Talvel käib ta seenel nädalavahetuseti, kuid kevadest sügiseni igal vähegi vabal momendil.

Seejuures rõhutas Marje, et jalga tuleb talvistel seeneretkedel panna kummikud ning selga riided, mida pole kahju oksa otsas katki tõmmata. Nimelt asuvad talvised seenekohad pehmelt öeldes võpsikutes, kus tuleb poole sääreni vees kahlata, murdunud puurontidest üle turnida ja põõsastikest läbi pugeda. Sellel paigal pole midagi ühist ilusa valge männikuga, mida enamik inimesi seenemetsana ette kujutab.