Herta Laipaiga sõnajõud haarab hingest ja lahti enam ei lase

Herta Laipaik jättis endast maha sõnad, mis pole kaotanud oma väge ning on seniajani tähtsad paljudele. Foto: Toomas Huik

Sajand tagasi sündis Mulgimaal toonases Hummuli vallas Eesti üks ainulaadsemaid kirjanikke Herta Laipaik. Teda küll enam meie seas ei ole, kuid ta jättis endast maha sõnad, mis pole kaotanud oma väge ning on seniajani armsad ja tähtsad paljudele. Nagu ta ise armastas ikka öelda: sõnad kõnnivad igavikuteid.

Laipaiga elu oli sama värvikas kui tema looming. Varsti pärast meditsiiniõpinguid saadeti ta Siberisse asumisele. Meditsiiniõena töötas ta mõnda aega, edasi tulid ajalehetoimetused. 1977. aastal sai temast kutseline kirjanik. Tema paarikümnest eripalgelisest raamatust küünivad eriti võimsalt esile ainulaadsed ja lummavad lood muistsetest aegadest.

«Herta lõi eesti kirjanduses täiesti uue žanri. Ta tegi midagi, mida Veljo Tormis tegi koorimuusikas. Looming, mis on põimitud ajaloo, rahvapärimuse ja kohalike legendidega – see ongi ju üldse rahvusliku kirjanduse kasvulava,» räägib folk-metal-pundi Metsatöll liige Lauri Õunapuu, kes kutsub ennast vahel taskufolkloristiks.