Mati Määrits: vanast ja uuest kaevust

Mati Määrits. Foto: Kristjan Teedema

Kuuldes hiljuti peaminister Kaja Kallase selgesõnalist kinnitust puidu masspõletamise lõpetamise kohta, tuli kohe meelde vanarahva ütlemine, et vana kaevu ei tasu täis ajada või sinna häda teha enne, kui uus valmis.

Rohepöörde vajalikkusest ning kavatsusest teha põlevkivienergeetikaga lõpp on rääkinud Eesti kolm viimatist valitsust. Heal juhul lepitakse hakkpuidu kasutamisega kohalikes katlamajades, aga niipea kui jutt läheb puidu masspõletamisele Narva elektrijaamade kateldes, on poliitikutel nägu mossis, mistõttu ka sellele toetust lubavad eelnõud pole parlamendis kuhugi jõudnud. Üle-eelmises valitsuses olid sotsid puiduplaaniga päri vaid juhul, kui Eesti teenib süsinikukvoodi kaubandusega miljoneid. Aga sinna see kavatsus jäi.

Hiljem hakkas avalikus ruumis, sealhulgas mitmes Euroopa riigis, üha rohkem tooni andma keskkonnakaitsjate sõnum, justkui oleks puidu põletamine majanduslikult ebatõhus ning ka keskkonnale kahjulik.

Kas jätamegi siis väärtusliku toorme metsa mädanema vaatamata sellele, et lagunemise käigus eraldub samamoodi CO₂ kui puitu ahju ajades?

Mis on aga vastuseisu tegelik põhjus, pole keegi välja öelnud. On vaid vihjed Vene gaasihiiu oskuslikule lobitööle ning «õigetele» organisatsioonidele ja miks mitte ka erakondadele saadetud rahalaevadele.

Loobumine väheväärtusliku puidu kasutamisest ei tähenda paraku seda, et mets jääb maha võtmata – palk võetakse ikka välja, aga kuni viis korda odavam ladvaosa, samuti kiirekasvulised lehtpuud (v.a kask) jäetakse paraku metsa. Pelletitehaste laod on kuuldavasti täis ning ka Põhjamaades pole praegu meie puitu vaja. Kas jätamegi siis väärtusliku toorme metsa mädanema, kuigi lagunemise käigus eraldub samamoodi CO₂ kui puitu ahju ajades?

Veebruari alguses saatis valitsusele avaliku pöördumise Ida-Virumaa Omavalitsuste Liit, kelle hinnangul ei ole vähemalt lähitulevikus biomassi kasutamisele alternatiive. Liidu nägemusel peaks valitsus tagama taastuv­energial põhinevate juhitavate elektritootmisvõimsuste väljaarendamise, mis võimaldab hiljemalt 2035. aastal lõpetada põlevkivi kasutamise elektri tootmiseks, kuid säilitada Eesti energiasõltumatuse.

Pange tähele – isegi idavirumaalased ei ole põlevkivi kasutamise lõpetamise vastu. Aga nemadki lähtuvad pigem eesti vanasõnast kaevu kohta.