KIRI: Eriarsti juurde peaks saama lihtsamalt
Vigastasin õlga, kui garaažis tööpinki nihutasin. Tugev valusööst tekitas kartuse, et õlaliigese kõõlus, mida ortopeed kunagi «remontis», rebenes uuesti. Valulik käsi vajas teatud liigutusteks teise käe abi.
Pärast halvasti magatud ööd pöördusin Valga haigla EMOsse. Abivajajaid oli seal palju. Rääkisin oma probleemist sealsele töötajale ja küsisin, kas on üldse mõtet seal pool päeva oodata. Saamata selget vastust, pöördusin koju tagasi.
Järgmisel päeval sain EMOs jutule. Selgitati, et nemad aidata ei saa, kuna Valgas ortopeedi pole. Soovitati võtta valuvaigisteid ja pöörduda perearsti poole. Perearst pakkus võimalust minna kirurgi vastuvõtule, kuid alles kolme nädala pärast. Seni soovitas võtta valuvaigisteid.
Kirurg Algi Lepasalu jutule pääsesin niisiis detsembri algul. Küsimusele, miks pöördusin kirurgi, mitte ortopeedi poole, vastasin, et ortopeedi vastuvõtule mulle aega pakkuda aasta lõpuni ei olnud. Doktor suunas mind röntgenisse. Röntgenipildiga tutvumise järel üllatas ta mind teatega, et broneeris mulle aja ortopeedi vastuvõtule 29. detsembriks. Jäi ära kadalipp ortopeedile registreerimisel ning lõputud kõned registratuuri ja tekkis võimalus pääseda ortopeedi juurde juba mõne nädala pärast.
Ühtlasi tekkis küsimus, et kui abivajaja pöördub registratuuri saatekirja põhjal vastuvõtule registreerimiseks, siis miks sellega ei kaasne tema lülitamine automaatselt eriarstile esitatavasse uude nimekirja. Kas tõesti on vastuvõtule registreerimise pika kadalipu mõte selles, et ehk võtab taevane jumal abivajaja oma rüppe ja ülekoormatud külalisdoktoril rohkem aega tegeleda vastuvõtule pääsenutega?
Minul diagnoosis ortopeed lihase rebendi ja allavajumise. Ütles, et operatsiooni ma ei vaja ning vajadusel tarvitagu valuvaigisteid. Pikaks vestluseks aega ei olnud. Selgusetuks jäi rebenenud lihase taastumise iseloom ja seegi, kas operatsiooni välistas ehk mu vanadus.
Selline suhtumine, nagu doktor Lepasalu üles näitas, võiks aga saada üldiseks tavaks.