Siim Saavik: Eriolukord või ehtne talv?

Siim Saavik Foto: Arvo Meeks

Piisab vaid sellest, kui ilmaprognoos lubab paarikümnekraadist külma, tihedat lumesadu või keskmisest tugevamat tuulepuhangut, kui meedias hakkavad ilmuma eri ametkondade hoiatused, mis kuulutaksid justkui viimsepäeva saabumist. Varuge küünlaid ja täiendage toiduvarusid! Laadige täis akud! Hoiduge võimalusel autoga liiklemisest!

Need on klassikalised näited hoiatustest enne ilmaolude järske muutusi, mis sageli üldse kohale ei jõuagi. Ja kui jõuavadki, siis tihti pehmel kujul.

Muidugi on ka erandeid. Just nende pärast ei saa taolisi hoiatusi ka eirata. Meenub tunamullune sügistorm, mis nii mõnegi Lõuna-Eesti asula lausa mitmeks päevaks elektrita jättis, sundis inimesi elektriküttega elamutest ajutiselt välja kolima ning mujal sooja ulualust otsima. Toona aga unustati rahva eelnev hoiatamine kuidagi ära.

Nüüd aga... Tegelikult on ju lihtsalt käes aastaaeg, mida varem korralikuks talveks kutsuti. Pakast parasjagu nii palju, et lumi jalgade all krudiseb ja habe õues härma kisub. Järvejääl saab uisutada ja lumememmed jäävad püsima hulgaks ajaks.

Mullune soe talv talve nime küll ei väärinud, kuid küllap sööbis see rahva mällu ikkagi sedavõrd, et praegune mõõdukas pakane ja kohatised tuisud paljusid kohe hädaldama panevad. Küll kurdavad inimesed, et ei lükata teid puhtaks, ja sedagi, et küttearved püstitavad pakasega uusi rekordeid ning autod ei lähe käima. Küllap see nii ongi, aga sedasi on ju olnud ka varasematel aastatel. Eks see kuulub tavalise põhjamaa talve juurde.

Mullune soe ja lumetu talv aga talve nime küll ei väärinud, kuid küllap sööbis see rahva mällu ikkagi sedavõrd, et praegune mõõdukas pakane ja kohatised tuisud paljusid kohe hädaldama panevad.

Mäletan umbes kümne aasta tagusest ajast, kui hommikul sai esimese asjana vaadatud termomeetrit, lootuses näha seal selliseid külmakraade, millega ei pea kooli minema. Miinus 25! Aastate jooksul tuli neid rõõmuhõiskeid ette paar korda igas veebruaris. Miinus 20 aga oli naljategu, siis pidi hommikul ikka kilomeetri bussi peale kõndima ja päeva üsna külmas koolimajas veetma.

Olen kuulnud vanemate põlvkondade pajatusi, kuidas pakases ja põlvist saadik lumes sumbati kooli mitu kilomeetrit ning see tõi neile tervise, millega nad saavad uhkeldada niivõrd kõrges vanuses, milleni praegused noored ei pruugi jõudagi. Aga võib-olla olidki vanasti inimesed terasest ja nüüd suhkruvatist...