Filmikunstnik Võrumaa rüpes: küll see elu on ikka vahva

Nagu Helen Ehandi ise enda kohta ütleb: kes oleks võinud arvata, et põlisest linlasest saab Lõuna-Eestis hoopis šamaanitrummi põristaja. Foto: Arvo Meeks

Nagu ta ise enda kohta ütleb: kes oleks võinud arvata, et põlisest tallinlasest, filmikunstnikust ja Eesti poksimeistrist saab mõne aasta jooksul hoopis suitsusaunanaine, ravimtaimedega ravitseja, šamaanitrummi põristaja ja lõunaeestlane. Ometi nii on läinud ja ta ei kahetse mitte üks raas. «Küll ikka vahva on see elu,» tõdeb Helen Ehandi nende elu keerdkäikude peale.

Hiljuti alguse saanud igahommikune jääaugukümblus oma kodu tiigis on meie kohtumispäeval tal tehtud. Aga vahel käib ka kaks korda päevas. Kuni minut jäises vees annab säärase jõu ja nii hea enesetunde, et tervis tuleb ja päevatoimetused lähevad kui lepase reega.

Läheme üle õue majja. Tema koju, mida ta aastaid tagasi suvel otsis ja esialgu ostis suvekoduks. Järgmisel suvel sai aru: Tallinna kesklinna korterist tuleb lahkuda! Lõplikult Võrumaale. Kahe nädalaga said linlastest maalased.