See oli 1997. aastal, kui president Lennart Meri ütles: «Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis!» Nii lihtne ja maamehelikult mõnus, aga samas nii elegantselt ja härrasmehelikult lajatatud, et kõik ongi stiilselt öeldud. Ütlus pani hästi paika toonase keerulise ja raske olukorra. Ja see oli prohvetlik: nagu nüüd teame, oligi too närune aeg väetis kümnend ja paar hiljem.
Maarius Suviste: närune olukord
Aastal 2021 on see lause taas päevakajaline. Nii s*** pole olukord kaua aega olnud.
Eesti Vabariigi 103. hällipäeva eel on paslik üle korrata: on meie kõigi teha, et praegust aega arvesse võttes niigi tagasihoidlikust ja vaoshoitud pidupäevast ei kujuneks üleriigiline peielaud. Millal veel proovida inimesi maa peale tuua kui mitte sünnipäeva eel. Aga ka järel, kui vaja.
Kas oleks võimalik ühiskondlikult kokku leppida, et eriti just praegu ei ole aeg ehteestlaslikult üksteise kallal aasida, närida, ära teha, jalga ette panna, riukalikult käituda ning oma mina teistest üle upitada. Kas ikka on vaja nüüd musta huumorit teha teemal, et piisas vaid ühel võimule tulla, kui juba olemegi viie rikkaima riigi asemel viie haigeima hulgas?
Mõnele kehvema tervisega inimesele on see elu ja surma küsimus.
Kas on vaja halvasti öelda, kui ühed tahavad riigi sünnipäeval rongkäiku teha – paned käe ette, teevad ehk veel midagi muud. Kas on vaja anda hagu juurde, kui riigipoolne kommunikatsioon, mida uute piirangute valguses tohib teha ja kuidas ning mida mitte, lappama läheb ning segased sõnumid võimust võtavad? Küll mõne päeva pärast silutakse võimalikult ühtemoodi arusaadavaks.
Kas on vaja hakata üle kaupluse ja ühissõiduki kurjustama ja võtma selle kallal, kes parajasti maski ei kanna ja/või liiga lähedale tuleb? Saab ju ka ilma teravate pilkude ja nähvamiseta ilusti teatavaks teha: palun kanna ka maski ja palun hoia samuti distantsi. Meie kõigi huvides. Mõnele kehvema tervisega inimesele on see elu ja surma küsimus.
Kes on meil praegu riigimees või -naine, kes ütleks midagi nii põhjapanevat ja tabavalt, nagu Lennart Meri omal ajal? Kes on praegu kindlakäeline ja konkreetne isik, keda tsiteeritakse ka paarikümne aasta pärast?
Seni, kuni selle teadmiseni jõuame, kasutame kõiki vahendeid ja võimalusi, et kui mitte viirusest päris lahti saada, siis vähemalt praegu võitu saada. Ning tuletame meelde mullukevadist sõnumit, mis nüüd justkui unustustehõlma vajunud ning mida elanikele enam nii palju ei rõhutata, kui võiks ja peaks. Teisisõnu: püsime kodus!